“Domina” – arstiks kasvamisest ja kirjanikuks saamisest

Ma suudan lugeda raamatuid kõndides tänaval, istudes bussis/rongis/autos, joogas pikki venitusi tehes ning loengute vahepeal ning noh, ma ei tea kus ja kuidas veel. Keskendumisvõime on tegelikult mul hea. Aga sellest hoolimata on põhimõtteliselt kõige mõnusam lugeda raamatut istudes diivanil, kui väljas on vaikne, keegi ei sega ning leheküljed lähevad lihtsalt lennates. Ma ei kujuta ette, et mulle raamatute lugemine ei meeldiks, ma jääks lihtsalt nii paljust ilma! Kui inimene ütleb, et ta ei naudi lugemist, siis ma armastan alati vastata, et “Ju siis sa pole leidnud endale sobivat raamatut” aga no see ei pruugi ka ju tõsi olla. Igaljuhul, muidugi ei meeldi mulle kõik raamatud. Mis aga seda postitust kirjutama inspireeris, oli see, et ma tulin koju ja avastasin, et laua peal on raamat “Domina”, mida ma esimest korda lugesin hmm…. aastaid tagasi Rootsis suusareisil käies, äkki aastal 2007? Ema ütles, et tundub kuidagi tuttav talle ja siis sain oma infot jagada. Igal juhul olen ma tükk aega mõelnud, et võiksin seda uuesti lugeda. Ja näe, kui raamat niimoodi laual oli, siis oli see lausa saatuse märguanne. Ja mis see 688lk siis ära ei ole…

Ühelt hetkel panin ma lausa arvuti kinni, sest ma sain aru, et mõte “ma kohe vaatan meile” ei toiminud. Nagu ei toiminud ka see, et “pool tundi veel ja siis lähen magama”. Pigem läksin ma magama ikkagi siis, kui möödas oli poolteist tundi ja kõik raamatu leheküljed.

Mulle tõesti tõesti meeldib see raamat, meeldis varem ja meeldib ka nüüd. Lühikirjeldus: Ajal, mil naistel oli peaaegu võimatu arstiteadusega tegelda, õnnestub Samanthal siiski tänu oma visadusele arstikutse omandada ning praksise käigus mitmeid uuendusi rakendada. Samantha erandlik meelelaad ja käitumine teevad paraku keeruliseks tema isikliku elu ning sellega toimetulek ei nõua talt sugugi väiksemat meelekindlust kui kutsetöö.

Ma ei mäleta, mis mõtetega ma seda viimati lugesin, aga sedakorda tekitas see jälle uusi mõtteid ja just oma eesmärgi saavutamise suhtes. Kriitika raamatu suhtes väidab, et Domina on liialt idealistlik tegelane, ent ma usun, et keegi ei saa väita, et ta ei oleks teinud roppu moodi tööd, et jõuda sinna, kuhu ta raamatu lõpuks jõudis. Ja noh… meeldetuletus mulle endale.

Vaevalt, et Samantha oleks suutnud kirurgiasaalis särada, kui ta poleks takistusega (st ülemarsti jäärapäisusega) võideldes oma patja korduvalt lahti lõiganud ja kokku õmmelnud. Või kui ta oleks ülikoolis teiste üliõpilaste, õppejõudude ja linnaelanike suhtumist kogedes kohe alla andnud. Ei. Tal oli oma eesmärk, oma siht ja ta töötas sinnapoole nii, et ninast veri väljas.

Kui ma tahan olla kirjanik ja avaldada raamatuid, siis ma pean kirjutama (üllaülla). Ei piisa sellest, et ma lihtsalt vihikut kotis ja faile arvutis kaasas kannan ning korra kahe nädala jooksul midagi teen. Muidugi mul on tööalaselt kiire ja mulle meeldib mu töö, aga ma pean leidma aega kirjutamiseks. Kui ma olen terve septembrikuu jooksul leidnud iga päev vähemalt 30 minutit selleks, et joogat teha, siis leida vähemalt 30 minutit kirjutamiseks ei ole mingi üle jõu käiv eesmärk. Midagi, mida ülejäänud oktoobrikuu jooksul proovida.

Samamoodi tuletab see raamat meelde mitmeid arenguid, mille meie maailm on läbi teinud mõnes mõttes küllaltki lühikese aja jooksul. Üks asi on see, et meil on olemas narkoos ja pimesoolepõletik ning emakaväline rasedus ei tähenda enam kindlat surma aga teine asi hoopis see, et enam ei minesta arstid ära, kui neile tuleb intern, kellel on rinnad, pikad juuksed, seelik ja kes on – naine! Eriti ajas pead vastu seina taguma see põhimõte, et kui teatud arstide meelest pidanuks naised ilma mingite probleemideta jalad laiali ajama, et meesarst neid läbi saaks vaadata, siis samade arstide meelest oli juba vaid mõte sellest, et naisarst vaatab meest läbi kaelast allapoole täiesti sündsusetu ning midagi, millele ei tohi mõeldagi!

Ning lisaks Samanthale oli seal veel tegelasi, kellele hakkasin kaasa elama, kelle (ebaõiglane) saatus peaaegu nutma ajas ja kelle lehekülgedelt kadumine neid igatsema jättis.

NB! Järgmises lõigus on spoilerid, nii et kes ei taha teada, mis raamatus juhtub, siis ära edasi loe.

Samantha elu polnud kuidagi kerge ja kuigi võib öelda, et nii mõndagi ta elus juhtus tänu õnnelikele kokkusattumustele, siis mitmed asjad oleksid võinud sootuks paremini minna. Eriliselt kahju on mul sellest, kuidas tema suhtlus Freddyga katkes ja üldse mitte neist endist sõltuvatel põhjustel (vaid teatud isekate idiootide pärast). Kui teistmoodi oleks läinud elu siis, kui Freddy oleks saanud Samanthaga kontakti või kui Joshua ei oleks olnud sõltuvuses või kui Mark oleks ta pärast õnnetust üles leidnud…

Advertisements

One thought on ““Domina” – arstiks kasvamisest ja kirjanikuks saamisest

  1. Pingback: 2015. aasta ning 92 raamatut- parimad ja halvimad | Tudengiraport - õppides läbi elu

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s