Lugedes raamatuid. Iseenda raamatuid…

Kui kodus pole midagi lugeda ja raamatukogu asub oh nii kaugel, siis võib alati enda raamatud üle lugeda… Tegelikult on see lisaks ajaviitele ka kasulik, sest näed, mida head ja halba oled kirjutanud ja tead, mida sedakorda teisiti teeks. Lisaks on see hea meeldetuletus, mida sa üldse kirjutasid. Küsitud on küll, et kui vana oli antud raamatu peategelane ja siis ma mõtlen ja mõtlen ning pakun: “14… vist?”. Õnneks tegevustik on siiani meeles, kuigi ega mul nii palju ka veel raamatuid pole, et on keerulisem sassi ajada.

Ja kui see mõte, enda raamatuid lugeda, tundub lebo, siis tegelikult see nii pole… Mõnikord lugejana tahaks autorilt küsida, et “Miks nii? Miks naa? Mida sa mõtlesid, kui seda kirjutasid? Kust kohast sa inspiratsiooni said selle jaoks? Kas sa oled idioot????” Ainult et sedakorda saan ma kõik vastused kätte (juhul kui ma mäletaksin…). Aga samavõrra on ka häirivaid kohti. Ja võtame siis järjest ette:

medaljon

Õnnelik laps oma esimese raamatuga. Lisaks esimesele raamatule vaatan ma seda, kui peenike ma olen! Mõtlen, et võiks jälle… Aga siis meenub, et selle saavutamiseks ei söönud ma kuu aega… Jah, enam ei taha. Ja mandlid ka tagasi ei kasva, mille eemaldamine selle kuuajase “dieedi” tekitas.

Medaljon

Plussid minu jaoks: Raamatu alguses ainult itsitasin, et no pole võimalik! Kuid tegelikult olen ma rahul. Mulle meeldib et on noortepärane (14aastaselt on vist keeruline mitte noortepäraselt kirjutada), mulle meeldivad tegelased ja endiselt ma absoluutselt armastan lõppu ja ei kirjutaks seda mingi hinna eest ümber. kui ma loeksin ise 14aastaselt seda raamatut nagu võõra kirjaniku raamatut, siis tõenäoliselt ma armastaksin ja naudiksin seda, ma elaksin kaasa ja oleksin Tanelisse ülepeakaela armunud…

Miinused minu jaoks: Ise lugedes on minu jaoks nii selge, et ma tahtsin ju seda või toda kohta edasi arendada (tean kahte kindlat) aga ajapuudusel (või ma ei mäletagi miks) ma seda ei teinud. Ise lugedes leian üles ka kõik augud ja vastandliku info, aga õnneks on need olemasolevad vead küllaltki väikesed, pigem tähelepandamatus. Aga olgu, vead ka: POV on paigast ära, mõned väljendid on sellised, mida 14aastane mina kasutaks, aga mitte 15aastane Tanel, peatükid on lühikesed (probleem selles, et käsitsi kirjutades ei tundunud need sugugi lühikesed) ja noh… vahepeal on liiga unelm.

Kokkuvõttes kummardus kümne aasta taha (jube, kui vana ma olen!), kus 14aastane mina valgetesse kaustikutesse hakkas kirjutama üht järjekat, mis on mu toonud siia, kus ma täna olen. Aitäh sulle!

Minevikuta mälestused

Plussid minu jaoks: Ma mäletan, et alustasin seda raamatut kunagi Rootsis suusareisil olles. Suur osa oli ka laulul “Tahan olla seal”, mis raamatus välja toodud (mine ja kuula: https://www.youtube.com/watch?v=ACqW4R34d6o ). Siis aga sai reis läbi, aeg lendas ja lõpuks kui ma teadsin, et ma pean selle valmis saama, siis ma kirjutasin kiirelt. Peamiselt rongis, kui käisin oma

Väike

Lillekimp ja rõõm, et mul ilmub teine raamat! Ehk siis aastal 2009 Tänapäeva noorsooromaani võistluse tulemuste väljakuulutamisel. Sealne juuksevärv on ka mu lemmik! Ja kampsun. 

suvetööl Rapla-Tallinn-Rapla, aga ka noormehe juures ja üldse igal pool. Raamatut lugedes on kiirustamine selgelt aru saada, kõik lendab ja kõik kulgeb nii ruttu. Samas, sellist hääletamiseseiklust ei saagi ju rahulikult läbi elada. Kui ikka, siis täiega ning kõva mölluga! Mulle meeldivad tegelased, kelle sisse olen toonud ja see, mis Liisa-Lyst lõpuks sai. Mulle meeldib, et ma sain pealkirjadeks mõtteterasid kasutada (kas oleks halb, kui ma seda igas raamatus teeksin?) ning ise ette kujutada, mis tunne oleks selliselt lihtsalt minna ja reisida.

Miinused minu jaoks: Aga kuna tähtaeg hingas kuklasse, siis on seal ka mitmeid asju, mis panevad nina kirtsutama. Nimelt ühes kohas kirjutasin, et Liisa-Lyl oli seitse laulu mp3 mängija peal. Ma tahtsin kõik need laulud samamoodi lahti kirjutada ja pikkida mõtetega ja Liisa-Ly mälestustega. Aga ma ei jõudnud… Muidugi oleks võinud alati sinna veel värvikaid kujusid lisada, aga seda ei jõudnud ühelt poolt mina ja teiselt poolt – kui palju ühte suvesse ikka oleks veel mahtunud?

Mõne asja pärast on häbi ka. Kirjavigu oli seal tegelikult nii palju, et tahaks tõesti end kuskile ära peita. Jube!!! Teine asi, mis mulle väga ei meeldi, on tagakaanetekst. Ma hetkel küll ei mäleta, kas ma sain seda enne üle lugeda, kui raamat väljas oli võit mitte. Aga kui hetkel saaksin otsuse teha, siis tahaksin seda pisut muuta. Just see vanuseline piirang, mis minu meelest võib inimesed, kellele raamat muidu meeldiks, lihtsalt eemale peletada.

Raamat mis ühtpidi on mu suur lemmik ja ehk isegi enda raamatutest see, mis kõige rohkem meeldib. Teistpidi sooviksin selle aga raamaturiiulitelt maha tõmmata, pisut ümber kirjutada ja täiendada ja siis uuesti välja anda. Aga mis tehtud, see tehtud, mulle väga meeldis sellisest seiklusest kirjutamine ja sellise seikluse lugedes uuesti läbielamine.

IMGP0005 (2)Minevik olevikus

Plussid minu jaoks:  Mulle endiselt meeldis seda kirjutada, mulle meeldib idee ja valik, kuhu ma Liisa-Ly sättisin ja ma olen lõpptulemusega väga rahul. Aga vist ka kõik enda raamatud ei saa ühtviisi armsad olla. Või saavad? Ikka on ju lemmik ja on see vaeslaps.

Miinused minu jaoks: Enda raamatute hulgast on see nüüd ausalt öeldes teos, mis mulle vist kõige vähem meeldib. Ta ei ole väga kohutav (muidu poleks see ilmunudki) ja seal on ka kohti, mis mulle meeldivad. Aga siin tunnen eriti, et kui kirjutaks uuesti siis… kirjutaks teisiti. Paneks nt vähem end sisse (ei ma ise pole ootamatult hääletama läinud ja eriala meeldib ka rohkem ning oli hoolega valitud aga peategelase sushi armastus, ülikoolis käimine, lemmiknumber, suhtumine mõndadesse asjadesse), kirjutaks tegelasi pisut teisiti ja teeks neid loomulikumaks.

Ma tean, et ma ei ole Liisa-Lyga lõplikult hüvasti jätnud. Mul on üks idee veel, mida temaga seoses ellu viia aga tõenäoliselt enne kümmet aastat ma selleni küll ei jõua.

Väike roosa pilet paradiisi

Jah, seda ma veel ei loe üle. Raamat on lihtsalt liiga värske ja lood on liiga värsked ja praegu võib olla vist veel rohkem seda, et “Pagan, oleks võinud teisiti kirjutada!”. Aga mulle meeldib see raamat, mulle tõesti tõesti meeldib ja ma olen selle loo üle väga uhke.

Advertisements

2 thoughts on “Lugedes raamatuid. Iseenda raamatuid…

  1. Ja nüüd on see kampsun minu 😀 Tänkjuu 😛

    Kusjuures, mõtlema hakates, mul vist see kolmas raamat ka lugemata. Peab sammud raamatukokku seadma 😀

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s