Suve viimane Remniku sai läbi: tähtedesadu, rattamatk ja tegelikult täitsa toredad poisid

Selle aasta Remniku üks lendas mööda, Remniku kaks lendas mööda ja Remniku kolm sai läbi vist veel kõige kiiremini. Augustikuine Remniku kogemus on midagi väga huvitavat, sest siin oli nii palju selliseid asju, mille kohta sai öelda: „Vot see juhtus küll nüüd esimest korda!“. Loodan, et kõik on pärast sellist tohuvabohu ikka meeles. Piltide materjal on sedakorda veidike tagasihoidlik, sest ma lihtsalt ei viitsinud pildistada, võttes kaamerat kõige rohkem välja matkal olles.

DSC_6482

Karamellimäng. Kogu meie rühm on kõhuli maas, mäng alles algab…

DSC_6496

…ja viimased kaks karamelliosakest tõmmatakse lahku.

Aga läheb siis jaotuse “esimest korda” pigem negatiivsete juhtumiste juurde:

Kaaskasvataja kukkus ja vigastas jalas kõõluseid. See tähendas aga lahasega kipsi ja mitmeid piiranguid – randa ei saa, liikumine aeglasem, poiste järgi joosta ei saa, vene keele tõlget ei ole kogu aeg ja kiirelt võtta. Ehk siis rohkem pinget ka meile endile. Ja Kristina on jube patsient! Selle asmel, et rahulikult puhata, kablutab ise ringi…

Ja siis nutmine, mis mul varem pole laagris õnnestunud. Nutsime poiste ees ja omaette. Lihtsalt pingete tipphetk ja no oli vaja kuidagi leevendust. Ja poisid käitusid muidugi pärast igat korda suisa perfektselt – korra olid toolid saalis paigas enne, kui me isegi laua tagant püsti jõudsime tõusta, et suunamist alustada. Muidugi, poisid vist mingi hetk arvasid, et me teeskleme, aga ei. Ei teeselnud, olidki vahepeal pisarakraanid valla.

Nutmisega võib paari panna ka kokkukukkumise. Muidugi mitte mõistes, et käid suure pauguga ristseliti maha, vaid selline vaiksem ja graatsilisem. Vähemalt minul hakkas lihtsalt maailm ringi keerlema, käed-jalad nõrgaks. Poisid olid muidugi ülihoolitsevad ja suht ruttu olin taas jalgel. Retsept selliseks äravajumiseks lihtne – vähese unega öö, rohkelt musta kohvi (mina, kes ei joo üldse hommikuks kohvi ja kohe kindlasti mitte suhkruta ja piimata ja sellises koguses), vähe hommikusööki, päike lagipähe ning palju õnne!

Saime ka üks öö -5 last. Ehk kui ¾ tubadest magasid, siis ¼ otsustas jalutuskäigule minna. Õnneks ei kujunenud jalutuskäigud pikaks ja esimesed olid põhimõtteliselt kohe tagasi, nii et jäi -3, järgmised paari minutiga ehk jäi -1 ja ka see viimane üksik ei tahtnud kauem väljas olla kui mõniteist minutit. Ehk siis pisut lõbu neile, rohkelt närvikadu ja magamata öö meile.

Aga ei olnud ainult halvad asjad need esmakordsed, oli ka palju head:

Käisin koos lastega rattamatkal. See ei olnud muidugi teab kui pikk (18km üks ots ja ööbimisega) ning keeruline (ei pidanud ise nullist varjualust ehitama ega toitu küpsetama, kuigi ehk isegi oleks võinud) aga siiski laagriterritooriumilt välja ning lisaks rutiini murdmisele sai ka kasulikke teadmisi, kuidas siis metsas ellu jääda. Näiteks ei teeks paha, kui kaasas oleks patarei ja terasvill…

Lastega matkal. Paremal on kasvatajate telk, mis pandi püsti näitena. Õnneks Harri seda maha ei viitsinud võtta, nii et mina ja Kirke ei pidanud tõestama, kui palju meile siis meelde jäi. Tüdrukute telk on ka juba püsti saanud, poisid veel enda omaga tegelevad.

Lastega matkal. Paremal on kasvatajate telk, mis pandi püsti näitena. Õnneks Harri seda maha ei viitsinud võtta, nii et mina ja Kirke ei pidanud tõestama, kui palju meile siis meelde jäi. Tüdrukute telk on ka juba püsti saanud, poisid veel enda omaga tegelevad.

DSC_6359

Kui muidu oli poiste tähelepanu keerulisem köita, siis terasvill ja patarei said sellega probleemideta hakkama.

DSC_6399

Võimalus oli ka ise lõkke peal süüa küpsetada. Menüüs oli küpsekartul, küpsesibul, banaan šokolaadiga ja grillitud lõhevõileib. See viimane oli veel eriti hea, kui ainult mitte lasta soola panna Kirkel, kes seda mõnuga lisas. Aga vähemalt sain ma täiega naerda (mis kulus väga ära) ja kui sool maha kraabitud, siis sai ikkagi söödud kah.

DSC_6452

Nüüd saan ka aru, miks Kauksi randa niivõrd heaks hinnatakse. Vaade oli seal tõesti super.

DSC_6453

DSC_6289 DSC_6310 DSC_6463

Augusti keskpaik tähendas ka aega, mil tähed langesid ja neid sai nähtud ikka mitmete soovide jagu. Esmalt muidugi matkal, aga kahel ööl jalutasime ka Peipsi äärde ja imetlesime sealset valgusreostuseta vaatepilti. Linnutee ning rohkem tähti kui lugeda oskad… Ei olegi mõtet sellest palju kirjutada, sest vaatepilt oli sõnuseletamatult võimas ja kael jäi lausa kangeks. Mõlemal ööl sai ka ujumas käidud, ainult et kui esimene öö sai rinnuni mindud, siis teisel ööl oli vesi nii palju külmem, et vöökohast kaugemale ei tihanud minna.

Minu nelja Remniku vahetuse jooksul võitis esimest korda Türgi reisi üks minu grupi poiss. Tõesti, oli väga hea meel, et ta selle sai, sest ta oli selle ka kindlasti ära teeninud. Peaaegu pisar tuli silma, kui tema nimi välja hõigati.

Ühel õhtul veetsime tunnikese laatsaretis ehk Roheline I grupi toas, kus olid siis tõbised tüdrukud. Nad pidid seal peaaegu igavusse surema, mis pole ime, sest kui sa ootad laagrist õuesolekut ja põnevaid tegevusi, siis käsk voodis puhata ei tee just rõõmsaks. Aga meie pakutud meelelahutus oli hea vaheldus!

Ja diskol, mis on iga laagripäeva üks oodatumaid momente, veetsin ka selles vahetuses rohkem aega, kui sunniviisiliselt vajalik. Olin ühel õhtul vist lausa kakskümmend minutit diskosaalis ja imede ime – ma isegi tantsisin. Küll üksi, küll kaksi, küll ringis. Ja kuigi viimane lõpulaul enne lõppu maha keerati, oli see just kõige vingem, sest tavaliselt tantsin ma selliselt üksi kodus olles, aga nüüd oli vähemalt keegi veel, kellega tantsuetendust teha.

DSC_6505

Igasuguste tegevuste oluline lisand – telefonihoid kasvataja juures.

DSC_6507

Aga sedasi siis vist ongi nende esimestega. Palju oli asju, mis korduvad läbi vahetuste. Tutvused, tutvused, tutvused. Vanad tutvused – teised kasvatajad, laagrilapsed eelmisest suvest ja eelmisest vahetusest. Ja uued tutvused – taaskord teised kasvatajad ja uued laagrilapsed.

Showjalgpall, millest ma järgmine kord pilti tahan teha ja mis tähendab tegelikult reegliteta jalkalahingut kostümeeritud kasvatajate ja laste vahel. Lapsed aga peavad õppima paremini oma arvulist eelist ära kasutama, sest kui muidu pole neil lootustki 2,5m kõrguselt palli kätte saada ja pallikandja võib lihtsalt kasvõi väravasse jalutada, siis massiga peale hüpates ei jõuaks temagi sinna.

Muidugi käisin see vahetus ka laval ja osalesin nii meie enda rühma ettevõtmistes kui kasvataja etendustes. Võiks rohkemgi aga aga aga… leiab alati aga…

Ning tegelikult oli meil paganama vahva grupp ja mitmed poisid üllatasid oma käitumisega palju. Küll halvas mõttes, kui aus olla, aga õnneks ka heas mõttes. Nii et isegi kui poistega oli väga palju tegemist, probleeme ja juhtme kokkujooksmist, siis järgmisel hetkel olid nad nii hoolitsevad, nii toredad, et oleks tahtnud pooleks kallistada. Eks laagrilapsed arenevadki läbi vahetuse ja eks ka minul, kasvatajana, on arenemisruumi. Üks asi on keeleoskus aga teine asi on ka reageerimine – no ei oleks ju pidanud viimase hommiku nelja toa vahelise padjasõja peale nii palju pahandama. Või oleks? Vastus hetkel heljub kuskil. Aga eks läbi kogemuste ja katsetuste saabki ise kasvada.

Hetkel ei kujuta ette, millal järgmine kord Remnikule kasvatajaks lähen. Kui Uus-Meremaaga läheb kõik plaanikohaselt, siis koidab lootus järgmiseks Remniku hommikuks vist alles 2017. aasta suvel… Eks sinnani hoian mälestusi elus, kontakte huvitavamate tutvustega ja näeb mis elu toob.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s