Vanaisa Josephi lookesed Austriast

Möödunud aastal Austrias Erasmust tehes, sain teada, et mu perekonnanimi on sealkandis lühend nimest Joseph. Mis ma sain aga teada eelmisel nädalal Austrias käies, on see et häälduse järgi on mu eesnimi teatud kohtades lühend vanaisast. See tähendab, et mu nimi, Ene Sepp, oleks tõlkena vanaisa Joseph. Ärge ainult küsige, et millises piirkonnas täpselt. Sealkandis võivad sõnad ja lühendid erineda ka siis, kui külade vahel on vaid paarkümmend kilomeetrit. Huvitav, mis ma järgmine kord siis enda kohta teada saan… Eks seda näeb siis järgmisel külaskäigul, aga praegu piirdun äsja lõppenud reisiga. Postituse suhtes hoiatus – vanaisa Josephi lookesed Austriast kujuneb üheks pikaks postituseks, nii et võtke teetass kõrvale ja hakake lugema.

Kuidas ma teist korda Austriasse jõudsin? Esimene kord läksin ma Austriasse laeva ja autoga. Teist korda aga lennukiga. Pilet sai ostetud juba turismimessi raames talve lõppedes ja siis ei jäänud muud, kui hakata päevi lugema ja nuputama, kuidas Münchenist Austria läänepoolseimasse regiooni, Vorarlbergi, kohale jõuda. Autojagamine oli 9-11€ aga väga ebameeldivatel aegadel, rong on mu lemmik aga pilet oli 50€ ringis ja seega jäi sõelale plaan minna bussiga, mille pilet maksis 11€. Aga kuigi pilet sai ostetud lausa kahel korral, siis Susanil õnnestus ikkagi mulle üllatus teha ja ta tuli mulle lennujaama vastu! Inimesed olevat teda päris imelikult vaadanud, kui ta seal seisis ja allpool olevat silti käes hoidis… Aga minu meelest nägi see äge välja! Ja siis algas autosõit Austria suunas, mille üle mul väga hea meel oli. Esiteks seetõttu, et ma sain Susaniga kõige olulisemad asjad ära rääkida ja teiseks, sest me olime Dorenis juba enne, kui ma üldse bussiga Münchenist liikuma oleksin saanud.

DSC_4047

Veebruaris 2014 saabusin ma Dornbirni ning mais 2015 olin seal tagasi. Võrdluspildid on mulle alati meeldinud ja kuigi ma ütlesin Susanile, et võime pildi ka mujal teha, siis Susan nõudis, et just seal peatuksime. Aitäh talle! Pildil pole küll päris Dornbirn, vaid Bödele, mis tegelikult nii või naa Dornbirni külje all asub. Isa ütles selle kahe pildi võrdluseks: “vähemalt sama riik, sama maakond, sama vald ja samad inimesed 50% ulatuses.”

kollaž1Kuna mulle Münchenisse spetsiaalselt järgi tuldi, sain veidi aega ka reisiväsimusest puhata ja alles siis Bregenzisse minna, kus oli toimumas sellenädalane Couchsurfingu kokkusaamine. Mul oli natuke kahju, et need, keda ma Austrias Couchsurfingu kaudu tundma õppisin, ei ole kas enam aktiivsed või siis lihtsalt enam ei elagi Austrias. Nüüdsel kohtumisel teadsin ma ainult Susanit, kuigi kaks neidu ütlesid, et me olime eelmine aasta kohtunud ja tutvunud. Aga mina ja mu mälu… Kuid eks CS kokkusaamiste juures üks tore asi ongi see, et kui sa kohale jõudes kedagi ei tea, avastad ikkagi üsna varsti, et pagana lõbus on. Üks huvitav tähelepanek ka istumise lõpust: teised ütlevad hüvasti jättes “Näeme järgmisel nädalal!” ja mina “Uum, näeme järgmisel aasta?”. Aga eks tuleb sellega leppida. Tahan veel lähemalt rääkida Beach Bar’ist, mis valiti kohtumispaigaks. Varem olen selliseid tehisrandu kohanud ka Berliinis ning soovin, et Eestis võiks ka selliseid paradiise olla. Bregenzis tekkis tõesti tunne, et oled kuskil kaugel-kaugel ära – rannamööbel, lamamistoolid, päikesevari pea kohal, liiv jalgade all ning kokteil näppude vahel. Ma muidugi ei kujuta ette, kui täis see koht suvel on, sest maikuu õhtul kell 18 oli see juba pooleldi täis, inimesed tulid ja läksid ning rahvast jagus hoolimata õhtupimedusest ja -jahedusest. Aga noh, suvel on alati võimalus ka päris randa minna.

DSC_3845

Tagasi Dornbirni. Kui reede hommikul taaskord Dornbirni jõudsin, siis Susan pakkus küll, et ma tema töö juurest bussiga läheksin aga ilm oli ilus ja pidavat olema vaid pool tundi jalutada, nii et buss oleks olnud lihtsalt lollus (esmaspäeval läksin bussiga, muig. Aga siis oli ka aja peale minek). Lisaks andis jalutuskäik mulle hea mõtte Dornbirniga kohaneda ning kõike head meelde tuletada. Algul ma mõtlesin tegelikult, et on natuke nukker, et ma kellegagi kohtuda ei saa (khm, kõik olid tööl…), aga tegelikult oli see hea. Mul oli võimalus käia mööda oma mälestusi ja radu. Vaadata üle kõik tuttavad kohad, käia läbi just nendest poodidest, kust mina tahan ja ei pidanud kellegagi arutama, kas nüüd sinna või tänna. Kui sellised vaidlushetked tekivad, siis minu poolt on tavaliselt lahendus lihtne: “Sina sinna, mina tänna.” Alati see aga ei sobi ja siis peab karjamentaliteediga võitlema… Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et tegin reedel ühe mõnusa pika soolojalutuskäigu. Google Mapsi järgi oli see lausa umbkaudu 8.4km! Osa teest möödus ka Dornbirni jõe kõrval, kus oli veidi rohkem vett kui eelmise aasta veebruaris aga siiski võiks seal olla veel ja veel! Vähemalt minu arust.

DSC_3448

Endiselt oli pisut üllatav, et keset linna on saekaater aga see lõhnas nii hästi ja sealt oli hea nii eelmine aasta kui ka nüüd mööda kõndida. Postitasin selle pildi ka meie Erasmuse guppi Facebookis ning pilt puiduvirnadest tõi häid mälestusi ka teistele. Loodan, et see nii pea kuskile ära ei kao ja järgmine kord saan taaskord mööda kõndida ja sügavalt head puidulõhna sisse hingata.dornbirn5

Mis veel Dornbirnist head on? Marktplatzil asuv kirik on näiteks imeline! Kui kellatorni poleks, siis ei saaks ma väljast vaadates arugi, et tegu on kirikuga ja seetõttu vast läks ka pikalt aega, enne kui ma sisse piilusin ja tõelise üllatuse osaliseks sain. Seet on see nii helge ja valge! Üks ilusamaid kirikuid üldse, kui nüüd aus olla. Ja see parempoolne pilt? Taga paistab siis kirik väljast ja Marktplatz, ees paremal on aga jäätiskiosk, kust sai tasuta jäätist. Mina valisin rummiga jäätise, sest see oli pakendatud plastist tünni, mis nägi lihtsalt vinge välja. Müüja mainis, et see on alkoholiga. Ma mainisin, et ma olen 23. Müüja vabandas ja naeris ning ma sain oma jäätise kätte.

dornbirn7 kirik1 (2)

Pärast pikka-pikka jalutuskäiku ehk füüsilist pingutust ootas mind ees ka vaimne pingutus, ehk teater. Ja mitte tavaline teater, vaid saksakeelne etendus. Ja et asja hullemaks teha, siis ka Vorarlbergi dialektis ning mitmed sõnad olid väga vanamoodsad, seega teadsin juba ette, et tegu saab olema huvitava väljakutsega. Aga enne veel kui saali maha istuda, tuli end ilusaks teha. Susani juurde koju jõudes tundus, et enda valmis sättimiseks on aega maa ja ilm aga tegelikult võttis nii soengu kui meigi tegemine väga kaua aega. Kui ma oleksin mõlemad endale ise teinud, poleks probleemi olnud: näkku kulmupliiats + ripsmetušš + huulepulk ning juustel piisaks sellest, et tukk ühele poole kõrvale ning lakk peale. Aga kuna mul oli Susan käepärast, siis palusin tal midagi teha. See tähendab, et lisaks eelnevale meigile tuli arvestada ka laineri ja silmapliiatsiga ning soeng vajas lisaks ka tupeerimist, koolutamist, silumist ja klambreid. Aga tulemus sai tõesti vinge ning 50aastate hõnguline, mis oli siis ka eesmärgiks. Võrdluseks pilt 2014. aasta 10.maist, kus ka end peole minekuks valmis sättisime. Kahe pildi vahe on 1 aasta ja 2 päeva!

kollaaz2

Aga minnes edasi teatrietendusega, siis kellel tekkis küsimus, kuidas ma saksakeelsele teatrietendusele sattusin, siis vastus on, et see toimus väga lihtsalt. Susani sõbral on seal roll ning Susan lubas ja lubas vaatama minna, aga ei jõudnud sinna kuidagi. Ja siis oligi järsku käes viimane etendus ja samal päeval minu külaskäik. Ei jäänud mul muud üle, kui Austria külatrupi teatrietendus üle vaadata. Tegelikult väga hull polnudki – nagu oleks Eestis ooperit vaadanud. Pilt on silme ees aga sõnad, millest aru saan, on väga harvad. Õnneks oli Susan tõlgi rollis. Peamiselt tõlkis ta mulle nalju, mille üle kogu publik naerda rõkkas ja mina siis Susani selgituseni kivistunud võltsnaeratusega ringi vaatasin.

teater

Teine väga tähtis küsimus: kuidas Austrias baari üles leida? Vastus: otsi suitsupilve. Ehk jutt on Doreni baarikesest, kuhu ma vist esimesena eestlastest sisse astusin. Vastu pahvatanud suitsupilve tõttu oleks peaaegu kohe tahtnud ka tagurpidi välja minna aga noh, see on Austria. Ja muidugi ei olnud suitsupilv ime, kui arvestada sellega, et 13st inimesest 3 ei suitsetanud ja ülejäänud pahvisid nagu korstnad. Õnneks ühel hetkel harjusin ma ikkagi ära, kuigi riided ja juuksed haisesid kohutavalt suitsu järgi ka koju jõudes. See pole muidugi ainult Doreni baari viga, vaid suitsetamine on siiski pigem igal pool ning Uwe’s nimelises baaris oli ventilatsioon ka nii halb, et käisin regulaarselt väljas seismas. Uwe’sist rääkides, siis seal olid inimesed kes mind ära tundsid! Võimas! Veel võimsam on see, et ka mina tundsin nad ära. Aga minnes tagasi suitsu ja Austria juurde, siis paari aasta pärast peaks see olukord muutuma ja vähemalt sinnani meeldivad mulle rohkem need kohad, kus ei suitsetata või siis kus ei suitsetata tohututes kogustes ja igal pool. Nagu näiteks Adler, kus sain ka suitsuvaba lõunat nautida ja mis oli muidu ka suurepärane koht. Kujutage ette, et astute kellegi elutuppa. Vana puupõrand krigiseb, seina ääres kõrgub puhvetikapp, seintel on perepildid ning käokell, kahhelplaatidega kaetud ahi ja akende ees ripuvad vanaema poolt tehtud pitsiga ääristatud kardinad. Mõned kärbsed lendavad ka ringi. Hiljem sain ka teada, et söögikoht on samas kohas asunud 300(!) aastat, ning Susani sõbranna Bettina, kes meid teenindas, saab olema siis kuues (või oli seitsmes) põlvkond, kes söögikoha pidamise üle võtab.

DSC_3694 DSC_3695

Õhtusöögiks valisin Adleri koka soovitusel vasikaliha köögiviljadega. Otsus kokka usaldada oli õige, sest liha oli ülihea ning nii pehme! Õhtusöögile lisas värvi ka imeilus vaade. Esimene hetk kui eeskotta astusin, siis jäi mulje, et see on lihtsalt kuskilt maalilt välja lõigatud. Ka “elutoa” aknast avanes järjekordne suurepärane vaade, mida lihtsalt võikski vaatama jääda. Ning see päikeseloojang, mida ma küll pildile ei suutnud püüda, oli lihtsalt imeline!

mäed (8)

Kuidas Austria maitseb? Austria hommik on cappucino ning koogitüki või värske pagaritoote maitseline. Päikseline jalutuskäik tähendab jäätist ning väljaskäik sõpradega Radlerit, kokteili või siis magusat veini. Jalutuskäik mägedes maitseb kui värskendav vesi ja kaasatehtud võileivad ning suusatamine Lechis kui topfenkuchen. Turupäev on värske kohalikelt tootjatelt ostetud juust ning õhtusöök väljas sisaldab kindlasti ka liha. Minu Austria. Minu maitsed. Hea on, et Austrias elades mul raha piiratud hulk oli. Muidu oleksin kõigi nende maitsete tõttu vist 10kg raskemana tagasi tulnud…

PicMonkey Collage

Toiduga jätkates, selle külaskäigu üks paremaid maitseelamusi oli Bregenzis äsja avatud kohas Mile’s Diner. Stiililiselt sobitub see 50aastatesse ja seega pole keeruline mõista, miks mind sinna viidi või miks Susan seal käib. Pakutav burger oli küll hiiglaslik! Tahtsin söömise ajal pilti teha, et proportsioonidest aimu anda aga ei avanenud võimalust. Käed-jalad olid niigi täis: burgerit pidi koos hoidma, suhu toppima ja samas vältima seda, et see kleidile satuks. Aga õnneks ülesanne õnnestus ja kõht sai ääreni täis. Teisel õhtul sinna jõudes, otsustasin proovida tassikoogikest, mis võis küll olla äärtest veidi liiga kõva, aga seest nii pehme ja maitses superhästi.

maitsed (1)

Reisi jooksul kohtusin muidugi ka teiste sõpradega peale Susani. Näiteks Gerryga. Isegi kui me vahepeal väga tihedalt ei suhtle, siis reaalses elus meil jututeemadest puudust ei tule. Käisime minigolfi mängimas ja kuigi ma pole seda ammu mänginud (kui üldse), siis tegin talle pähe. Kombinatsioon õnnest ning võimalikult tugevast löögist tuli kasuks. Ja vaade Karrenile ka ehk… See, et ma Karreni ülikergelt ära tundsin, tõstis kogu aeg tuju. Aga samas pole vist tegu imega, arvestades seda, et vahtisin 4.5 kuud oma aknast Karrenit. Parempoolne pilt reklaamib reisi Baltimaadesse, mis oli väike positiivne üllatus.

DSC_3977 mäed (6)

Üleüldse, terve mu Austrias elamine oli positiivne kogemus ning oma osa oli sellel kindlasti ka koolil, nii et FHV külastamine oli üks mu eesmärke. International Office’i inimesed olid kahjuks muutunud, nii et mul ei olnud seal kellegagi rohkem kui mõni sõna rääkida. Mu üks lemmikõppejõude, Sharon, oli ka Innsbruckis, nii et pidin leppima õpilastega. Aga ei kurda! Carmen ja Gerry 3. aastast muidugi teadsid, et ma tulen ja nad viisid mind ka teiste 3. aasta õpilaste juurde ja sain nendega koos lõunat süüa, uudiseid ja muljeid vahetada. Aga 2. aasta õpilased, kellega küll vähem kokku puutusin, ei teadnud et ma tulen. Muidugi oli see veidike riski peale minek, aga Tanja (ta teeb hetkel Eestis Erasmust) tuli mulle appi ning andis nii tunniplaani kui ka luges teistele sõnad peale, et nad kindlasti esmaspäeval koolis oleksid. Jah, kell 9 toimuma pidav loeng jäeti neil viimasel hetkel ära, nii et passisin klassi ukse taga ilmaasjata aga Elke ja Danieli näoilmed, kui nad nägid mind kella 14 loengu klassi ees seismas, olid seda üllatust väärt. Daniel jättis klassi osaliselt vahele ja saime tükk aega siis juttu ajada. Nad kutsusid mind ka loengusse, aga kuna see oli Gender Diversity loeng, mis mulle Erasmuse ajast vist kõige vähem meeldis, siis ma viisakalt loobusin sellest pakkumisest. Aga klassi läksin ikka ja piilusin vaadet.

kollaaz4

Tanjast, Danielist ja Dennisest veel nii palju, et ma kohtusin nendega taaskord ka neljapäeval ja sedakorda Eestis! Just Danieli osas oli see väga naljakas, sest pole ligi aasta aega näinud ja siis hopaa – kaks korda ühe nädala jooksul! Tanjaga läheme veel koos loomaaeda ööekskursioonile ka aga neljapäeval tegime ise neile ööekskursiooni Tallinna vanalinnas. Õhtusöök Peppersackis ja siis jalutuskäik vanalinna müüride vahel ja Labori tutvustus. Pärast seda läksin mina viimase bussiga koju ja nemad olid poole seitsmeni hommikul linna peal.

Aga Eestist tagasi Austriasse ja vanaisa Josephi ühe viimase Austria pildikesi juurde. Istusin samas kohvikus, samas lauas, kus enne ärasõitu viimast korda hommikust süües. Ainult, et nüüd tellisin cappucino ja koogi asemel lihtsalt teed. Ja pärast seda istusin tükk aega kiriku ees soojal trepil, vaatasin mööduvaid inimesi ja mõtlesin ja kirjutasin. Ja kasutasin internetti ka – aastaga on nimelt saavutatud see, et Marktplatzil on olemas tasuta wifi.dornbirn (1)

Reis oli vinge. Tõesti vinge ja ma olen väga rahul, et tegin selle otsuse lennukipiletid osta ning uuesti Vorarlbergi tulla. Vahepeal tuli küll ikka täielik väsimus peale. Aga eks me läksime Susaniga ka väga hilja magama, ärkame varakult ja aeg lendab. Tegelikult tahtsin ka mägedes kolada, aga sel hetkel polnud enam aega ega võimalust seda kuskile mahutada. Järgmine kord planeerin kindlasti ka mõned mäeretked reisikavasse. Sedakorda piirdus matkamine jalutuskäiguga Dorenis. Aga no minusuguse lauskmaa inimese jaoks oli see ka piisavalt mägine – sääremarjad valutasid küll hiljem.

mäed (4)

DSC_3495

Ah, ja lõpetuseks siis mõned must-valged pildid, mille tegemise lõbu ma avastasin ja sellega Susanile veidi närvidele käisin, sest kasutasin peamiselt teda modellina. Aga ma ei tea, mulle nii meeldivad need pildid ja õnneks ta ütles, et ma ei pea temalt luba küsima, kui tahan üles panna. Nagunii ta keelaks.
susan (4)

DSC_3534 DSC_3548

Ja ärasõit… ärasõit… Algne plaan oli tulla esmaspäeva õhtuse rongiga, et varakult Münchenis olla aga kuna Susan oli nõus kell 4.45 ärkama ja mind (jälle!) Oberstaufenisse rongile viima, saime veel esmaspäeva õhtul mu juukseid värvida, wrape teha ning lobiseda ja lobiseda ja siis mina lobisesin ja Susan oli magama jäänud.

kollaaz3DSC_4044Viimane pilt Oberstaufenis. Nagu näha, siis väike naeratus on hoolimata varajasest tunnist näol. Ega sellise vinge reisi lõppedes ei saakski kuidagi teistsugune välja näha. Isegi see ei suutnud mind kurvaks teha, kui Münchenis S-bahniga midagi juhtus ja meid umbes 5 peatust enne lennujaama rongist välja aeti. Osad läksid S-bahniga tagasi Ostbahnhofi, et seal S1ga lennujaama poole sõita. Teised (sh mina) jäime sinna pärapõrgu jaama ning kaalusime kas võtta takso (mida seal pidavat olema jube keeruline saada) või siis oodata järgmist rongi. Otsustasime viis minutit kannatada, tuli järgmine, astusime peale ning rong sõitis edasi nagu midagi poleks juhtunud. Ei saanudki teada, mis siis selle ühe rongi teekonda takistas ja miks nad ei võinud kohe ka valjult öelda, et on olemas võimalus, et järgmine rong saab võib-olla probleemideta edasi sõita.

Tegin veel väikese vahepeatuse Vilniuses ja käisin Boženaga sushit söömas ning siis jõudsingi tagasi Eestisse ning mu väike puhkusereis sai läbi. Järgmise korrani, Austria!

Üks kommentaar “Vanaisa Josephi lookesed Austriast

  1. Pingback-viide: Minu 2015 | Tudengiraport - õppides läbi elu

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s