Lambad Nõmmel

Nõmmel kasvatatakse lambaid, kes seda oleks osanud arvata. Kahjuks siiski mitte pehme karvaga, armsalt määgivaid lambaid, vaid need lambad on koerad. Ja mõnikord koerte omanikud, sest tegelikult see,et koerad lambad on, on omanike endi süü. Kes ise pole koerkogenud, siis ma pean silmas neid koeri, kes on enda lemmikmänguks valinud aiast mööduvate inimeste peale lärmamise.

Mõnikord ma mõtlen, et kuidas sellised lärmavad koerad üldse tekivad.

Koju tuuakse armas pisike kutsikas, kes paterdab nii armsalt oma suurte käppadega mööda põrandaid, mängib ja niuksub ja ronib sulle kaissu. Nii nunnu! Koerakooli aga temaga ei külastada: “Mul on täna töö, ma ei saa. Oi, halb ilm, ei hakka minema. Olgu, see asub liiga kaugel. Ahh, ma ise suudan ka talle kõik vajaliku ära õpetada. Miks ma peaksin kuskile koertekooli minema? Ega ma temaga näitusele ei lähe.” Ja koerakutsikas kasvab, sügis jõuab kätte koos sügistormidega. Ning kuna vihma sajab, siis ei saa õue jalutuskäigule ka minna. Koer lastakse aeda. Ning lõpuks ta jääbki sinna. “Hea suur aed, las ta jookseb seal ise ringi.” Ja omanik on õnnelikus teadmatuses sellest, et iga möödakäija nägemisel, koer haugub. Omanik istub toas, seinad ümber, telekas käib ning ei kuule midagi. Ja kui ta lõpuks uksest välja astub, lippab koer rõõmsalt haukudes vastu. “Oh, nii tore koer, teab väga hästi, kes omanik on.”

Olgu, võib-olla on see pisut liialdus. Aga reaalselt – mis pagan osadel koertel (koeraomanikel) häda on? Miks need koerad peavad niimoodi lõrisema ja haukuma iga inimese peale, kes mööda tänavat käib. Mitte üks “Auh”, mis võiks tähendada: “Hei, mina elan siin. See on minu aed.” Vaid pigem: “Rauh! Õrrrr-urr-auh-rauh-urrr-rhauh!” mis võiks siis tähendada… Ma ei tea mida, igal juhul on see kohutavalt häiriv. Näiteks kui lähen raudtejaama (2 lõrisevat jackpotti) või poodi (3 lõrisevat jackpotti), mõtlen oma mõtteid, naudin ilusat talveilma ja siis järsku müdin, ning jälle hakkab see elukas pihta.

Päriselt, ma armastan loomi. Ma armastan koeri. Aga need lollid õpetamata lambad, kes mul lihtsalt südame välja ehmatavad, on täielikud idiootsed lontrused, kelle peale ma ei suuda olla muu, kui vihane. Või omanike peale. Mis omanikel häda on? Sa oled võtnud koera ja ei suuda leida aega ega tahtmist teda kasvatada?

Muidugi on võimalus, et omanikele see meeldib, sest koer valvab. Uudis sellistele omanikele. Kõnnitee ei ole tema ala, mida ta peab lõrisedes valvama. Ma saan aru, kui ma roniksin üle aia, siis võib ta valvamistööga pihta hakata ja kopsud välja haukuda (või hambad mulle tagumikku lüüa). Aga kui ma kõnnin aiast tükk maad eemal, siis see pole tema maa-ala ja see oleks omanike kohus oma koertele see väike tõsiasi selgeks teha. Koer ise mõistab ju kõike väga lihtsalt: inimene läheneb, ma haugun, inimene lahkub. Jess! Kodu kaitstud. Või on tal siis lihtsalt igav.

Ahh, et pole võimalik loomale sellist asja selgeks teha? Uudis nr 2: on küll. Ma saan aru, mul endal pole koeri olnud aga huvitaval kombel olen rohkelt näinud koeri, kes ei pea vajalikuks iga aiast möödakõndija peale plärisema hakata. Lapsepõlvest on meeles üks tore hundikoer. Aed oli umbes 90cm kõrge, vist isegi madalam. Ja kui sa sealt mööda läksid, mida koer tegi? Koer istus aia taga ja vaatas sind. Mõnikord olid isegi käpad aia peal. Aga vaikis ja vaatas.

Tagasi tänapäeva tulles. Poodi jalutades on ka üks tore hundikoer. Sellise… 165cm kõrguse aia taga. Mida tema teeb, kui sa mööda lähed? Tema tormab kohale ning haugub ja lõriseb nii kaua kuni sa aiast mööda oled jõudnud. Vahepeal veel hiljem järgi ka. Iga keharakk näitamas: oi, kui ma su kätte saaks, küll ma siis pureksin ja rebiksin.

Muidugi on võimalus, et kõik need viis koera, kellega mina siin tavaliselt trehvan, on täiesti õpetamatud, kelle peal on proovitud imetrikke ja imenippe, aga kes ei suuda loobuda võimalusest mööda aiaäärt jalutajaid ehmatada. Olen siis vist viletsa elukoha valinud. Mida teha? Muidugi võib 7minutilisel teekonnal mitmeid kordi teepoolt vahetada, et koeri vältida. Või siis loota, et koer täna on mingil imekombel kuskil mujal. Kui ma olen väga oma mõtetes olnud ja õhku hüppan, siis kahjuks ma kipun ka röögatama. Ma saan aru, et see pole tema süü, aga ma ei suuda naeratada: “Oi kui tore, see on kõigest umbes kuuekümne kolmas kord, kui ma siit mööda kõnnin ja sina mu peale lärmad. Nii nunnu pisike kullake oled!”, kui see pläriseja on taaskord mu tuju ühe sekundiga allapoole nulli viinud. Mis siis juhtub kui omanik kuuleks, kuidas ma tema tubli koera peale karjun? No ma ootan seda korda. Tahaks tõesti teada, kas ta naudib seda haugatustest koosnevat muusikat või kuidas ta selgitab seda, et ta koer on õpetamta. Kui mul väga kaua aega on, siis ma lihtsalt seisan ja ootan kuni ta haukumise lõpetab ja lähen siis edasi. Ehk saab väikese impulsi, et oma lõrisemisega ei saa “kodu ründajat” eemale peletatud.

Ma tõesti tahan endale kunagi koera võtta, aga ma ei võta koera, kui mul pole ajalisi ja rahalisi ressursse, et temaga tegeleda ja teda kasvatada. Kui minu koer oleks selline, kes veedab oma päevi teiste peale lõrisedes ja haukudes, siis ma lihtsalt häbeneksin silmad peast ning kuulutaksin end koeraomanikuna läbikukkunuks.

Advertisements

6 thoughts on “Lambad Nõmmel

  1. Ma nüüd ei tea. Oletame, et olen koeraomanik ja hangin endale sellise valvuri, kes lõugab iga mööduja peale. Ise harjun ära ja mind ei häiri. MIS ma sellest saan, et ma koera vaikseks õpetan? Kuniks keegi ei kaeba või mulle trahvi ei tee, on mul suht kama, kas mu koer lõugab ja mis möödujad (võimalikud vargad ja röövlid) sellest arvavad.

    S.t. probleem on hetkel SINUL, mitte koeral ega selle omanikul.

    • Eks see vist oleneb, mis eesmärgil koer on võetud. Kui ta on võetud valve eesmärgil, siis selline iga mööduja peale kopse välja haukuv koer on küllaltki mõttetu. Tema haukumisele ei pööra tähelepanu ei omanik ega naabrid, sest kõik on sellega lihtsalt harjunud. Aga äkki üks kord ei haugu koer inimese peale, kes aiast mööda jalutab vaid üritab keegi sisse murda, õue pealt midagi varastada vms. Ehk siis olukord, kus oleks vaja tähelepanu pöörata, aga seda ei tehta.

  2. Inimesed, kes võtavad linnamajja valvekoera, ongi mõttetud. Seega ei tasu ka nende tegevusest mingit ratsionaalsust otsida… ja tuleb lihtsalt oodata, et nad surevad välja või kolivad ümbruskonnast ära vms.

  3. Olen kahele haukuvale ja lõrisevale hiiglasele naabriks. Pererahvast käib kaks korda päevas koertega vähemalt tunnisel metsatiirul, iga ilmaga. Tänavat liiguvad samamoodi, iga ilmaga, varahommikust pealelõunani kohaliku kooli õpilased – lähevad kambakesi kehalise tundidesse. Sageli nad suisa peatuvad koerte õrritamiseks. Naabrinaine pöördus kooli poole, kuid sai sealt üsna üleoleva vastuse. Paha koer ja hoolimatu pererahvas?
    Olin ise koerapidaja – õuekoer oli hiiglama armas, narratiivina laste seas suure ja sõbralikuna tuntud koeratõug. Peletasin sageli titemammasid aia tagant ja selgitasin, et mudilased ei pea sõrmi aia vahele toppima, et “nunnule” pai teha. Ei pea seisma värava taga ja seletama ilmekalt, et näe kui armas kutsa, vaata, kuidas räägib. (Ja vaene loom oli end juba hingetuks haukunud, sest tema territooriumile oli tungimas võõras)

    • Eks need ole need erandid, kus pererahvas tõesti teinud endast olenevalt kõik mis võimalik.

      Muidugi titemammad, või muud toredused, kes igale loomule maiustusi pakuvad ja pai üritavad teha, on veel hoopis omaette ooper, mis sunnib peast kinni rabama. Paar päeva tagasi just arutasime seltskonnaga, et kaua läheb inimestel aega, teadvustamaks, et loomadele (eriti loomaaias, loomapargis või kasvõi Kadrioru tiigi luiged) ei tohi kõike valimatult sisse sööta.

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s