Lugedes läbi 2014.aasta

Nagu eelmine aasta, võtan ka selle aasta kokku läbi lugemise. Kahjuks selle aasta alguses ma väga palju lugeda ei saanud, sest ma olin Austrias ja seal takistasid mu lugemist mõned asjaolud:

  • Ma ei ole suutnud siiani ühtegi e-raamatut läbi lugeda ja ei suutnud ka Austrias, kuigi Donka mind e-raamatutega toetas;
  • Ingliskeelsete raamatute valik oli seal väga väike;
  • Miljon muud asja, mida teha.

Austrias elamise ajal suutsin ma läbi lugeda kogunisti… seitse raamatut. Tadaa!! See on pigem kahe nädala lugemus, kui nelja ja poole kuu lugemus. Aga ülejäänud aastaga suutsin päris hästi järgi võtta ja kokku lugesin 73 raamatut ning 20 636 lehekülge. Kõik loetud raamatud on olemas ka allpool:

Lugemised2014

Nendest 73st kerkib esile 7 teost, mis pälvisid 10 punkti 10st. Neist pisut ka täpsemalt:

Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed.

Sisu: Esimestel kohtumistel on kõik mehed armastusväärsed. Kas on võimalik kuidagi ära tunda, milline mees muutub hiljem vägivaldseks ja milline mitte? Kas mees, kes lööb, aga palub hiljem andeks, tõesti muudab oma käitumist? Ta ütleb, et ta armastab, aga ometi ta lööb. Miks ta seda teeb?

Raamatu keskseks teemaks on niisiis vägivaldsed mehed ja näpunäited selle kohta, kuidas neid ära tunda ja kuidas nendega hakkama saada. See on kindlasti kasulik lugemisvara laiale auditooriumile: naised, kes tunnevad, et nende paarisuhtes on midagi valesti, kuid ei saa aru, mis see just on, vägivaldsete meeste partnerid, sotsiaaltöötajad, lastekaitsespetsialistid, pereterapeudid, kriminaalhooldajad, psühholoogid jpt.

Minu arvamus: See oli kasulik lugemine nii mu eriala mõttes, kui ka üleüldiselt. Paaris kohas tekkis küll mõte, et kas tõesti peaks nii karm olema? See tähendab siis, et muinasjutt “Kaunitar ja Koletis” tuleks ära unustada ja mitmed komöödiasarjad samuti. Kuid ehk kehtib nende kõrvaljätmine olukorras, kus lapsel on olemas juba eeskuju vägivaldsest vanemast ja siis pole enam lisandeid “vaja”.

Üldiselt see raamat (või vähemalt osa sellest) peaks olema kohustuslik kõigile. Absoluutselt kõigile! Põhjuseks just see, et hoiduda takerdumast vägivaldsesse suhtesse, kust pärast on kordades keerulisem ning võimalik, et ka ohtlikum välja saada. Kasulik lugemine ka kirjutajatele, kelle loomingus on vägivaldne isik.

Girl with a pearl earring

Sisu: Tracy Chevalier’s second novel Girl with a Pearl Earring centers on Vermeer’s prosperous Delft household during the 1660s. When Griet, the novel’s quietly perceptive heroine, is hired as a servant, turmoil follows. First, the 16-year-old narrator becomes increasingly intimate with her master. Then Vermeer employs her as his assistant–and ultimately has Griet sit for him as a model. Chevalier vividly evokes the complex domestic tensions of the household, ruled over by the painter’s jealous, eternally pregnant wife and his taciturn mother-in-law. At times the relationship between servant and master seems a little anachronistic.

Minu arvamus: Algul mõtlesin panna hindeks 8 või 9 aga kui ma avastasin, et ka paar nädalat peale lugemist mõtlen raamatule ja võrdlesin seda järgmiste teostega, siis on ilmselge, et see on väärt juba rohkemat. Mulle meeldis nii lugu, mis on mõeldud maali taha, kui ka viis, kuidas seda on tehtud. Ma tean, et on rohkelt inimesi, kes tahavad minna Pariisi Mona-Lisa’t vaatama. Mina tahan minna nüüd Haagi ja vaadata tütarlast pärlkõrvarõngaga.

Ane

Sisu: Kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistluse võidutöö räägib loo maarahva soost talutüdrukust Anest ja tema väikesest pojast ajal, mil Liivimaast rullus üle meie ajaloo viimane kohutav katkulaine ning maa hakkas pikkamisi kosuma sõja, taudi ja ikalduse raskest laastamistööst. Sealt ta läheb, kõnnib aeglaselt kitsal teerajal, seljakoormaks pisike poisike. Käes hoiab rändaja puust varre otsa kinnitatud teravat raudharki. Ta on teel, teadmata, mis neid ees ootab …

Minu arvamus: Mingeid paralleele kippus minu jaoks olema Jean M. Aueli sarja peategelasel Aylal ja Anel. Peamine siis see, et mõlemal õnnestub muuta justkui sõrmenipsuga teiste inimeste maailmavaadet ja suhtumist ja nende ees ei jää ükski värav kinni ega karistus tule turjale. Kuid peamine erinevus on siiski see, et Ayla oli veel rohkem “saladuslik jumalanna”, kelle kogu elulugu on kirjaniku fantaasia, kuid Ane põhineb autori sõnade järgi (vähemalt mingil määral) reaalsel isikul. Ja see tegi lugemise nauditavaks.

Ning muidugi ka olukorrad, mida ei aimanud ette juba raamatu alguses, lihtsalt vaimustavalt vanad sõnad, mida ma kunagi kuulnud polegi (ja ometi ma hindan oma sõnavara küllaltki laiaks) ja ladus stiil, nii et 600lk läks lihtsalt hetkega. Sedakorda on küll Tänapäev igati väärilise võidutöö valinud!

Kohustuslik lugemine kõigile, keda huvitab Eesti, ajalugu, Eesti ajalugu, mõisaperiood, üksiku naisterahva hakkamasaamine või ka lihtsalt nauditavalt kirjutatud raamat.

Ainus, mis kripeldama jääb… kes oli ikkagi too salapärane mees, kes Anele ukse taha tuli, kui naist kodus polnud…

Minu Keenia

Sisu: Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline.
Keenias on igaühel oma lugu.
Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas „silmanaine” on vaid üksikud näited.
Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.

Minu arvamus: Mulle meeldis selle “Minu” raamatu ülesehitus, kus kronoloogilise jutustuse asemel on tutvustatud riiki läbi inimeste lugude. Igaüks neist lugudest oli omamoodi ja pani mõtlema. Miks paljud aafriklased arvavad, et iga valgenahaline peab paluma lunastust? Miks heategevusorganisatsioonid ei toimi nii, nagu peaksid? Miks süüdi on kõik teised peale iseenda? Ja raamat pani mind ka mõistma, et hoolimata sellest, et ma tahan reisida ning inimesi aidata, siis tõenäoliselt Aafrika riigid ei ole minu jaoks. Ma ei suudaks vastu pidada sellise elukorraldusega maailmas. Ehk siis reisida? Jah. Olla seal aasta aega vabatahtlik? Ei.

Blood Song

Sisu: We have fought battles that left more than a hundred corpses on the ground and not a word of it has ever been set down. The Order fights, but often it fights in shadow, without glory or reward. We have no banners.

Vaelin Al Sorna’s life changes forever the day his father abandons him at the gates of the Sixth Order, a secretive military arm of the Faith. Together with his fellow initiates, Vaelin undertakes a brutal training regime – where the price of failure is often death. Under the tutelage of the Order’s masters, he learns how to forge a blade, survive the wilds and kill a man quickly and quietly.

Now his new skills will be put to the test. War is coming. Vaelin is the Sixth Order’s deadliest weapon and the Realm’s only hope. He must draw upon the very essence of his strength and cunning if he is to survive the coming conflict. Yet as the world teeters on the edge of chaos, Vaelin will learn that the truth can cut deeper than any sword.

Minu arvamus: Usk… Mul pole midagi erinevate religioonide vastu ja iga üks võib austada seda jumalat, keda tahab, seni kuni see keegi teisele liiga ei tee. Ent muu hulgas näitab “Blood Song” seda, kuivõrd paljud süütud inimesed saavad surma, sest “Päike on vingem jumal kui teie Kõiksuse austamine”. Sellises olukorras on küll religioon täiesti mõttetu lisand, mis võiks Maa pealt haihtuda. Ja kui selle koha pealt silm kinni pigistada oli tegu tohutult kaasahaarava raamatuga. Ma tõesti nautisin seda, et meid lihtsalt ei visata peategelase ellu siis, kui ta on täiskasvanu, vaid saame temaga koos teha kaasa tema elu suurimad muudatused, ohud ja hirmud. Kuidas küll üks väike otsus võib mõjutada tervet elu ja selgemaks saab ka see, et valikud ei ole alati mustvalged. Ma jään huviga ootama järgmise osa lugemist.

Lohelaul

Sisu: “Lohelennu” autori raamat, mis valgustab Pernil toimuvaid sündmusi pisut teisest küljest. Väikeses asunduses kasvanud Menolly kardab nagu kõik teisedki Perni elanikud hukatuslike eoste langemist planeedi pinnale, kuid selle ohuga võitlevad Loheratsurid. Tüdrukule teeb palju rohkem meelehärmi see, et isa ei anna talle võimalust õppida muusikat ja saada Harfimängijaks. Lõpuks ei jää tal muud üle kui kodust põgeneda. Ta varjab end koopas ning leiab seal endale ootamatult sõbrad – lohede väikesed sugulased, tulisisalikud, kes õpivad koos temaga laulma. Kõige suuremad üllatused on saatusel aga alles varuks.

Minu arvamus: Mulle meeldivad need harvad raamatud, kus on sama sari, aga samas ei ole läbi sarja üht kindlat peategelast, vaid mitu erinevat. Tulisisalikud ja nende elu ning eelised, kirjeldused, endiselt Vahes rändamine. Ühesõnaga selle kohta kehtib kõik eelnev, mis ka eelmise raamatu kohta ning ma tahaksin hea meelega lugeda ka järgmisi variante. Kahjuks eestikeelsed on puudu, ent ehk saan oma näpud ingliskeelsete taha.

final_no_plot_no_problem_coverNo Plot? No Problem!

Sisu: Chris Baty, founder of the wildly successful literary marathon known as National Novel Writing Month, has completely revised and expanded his definitive handbook for extreme noveling. Chris pulls from over 15 years of results-oriented writing experience to pack this compendium with new tips and tricks, ranging from week-by-week quick reference guides to encouraging advice from authors, and much more. His motivating mix of fearless optimism and practical solutions to common excuses gives both first-time novelists and results-oriented writers the kick-start they need to embark on an exhilarating creative adventure.

Minu arvamus: Kahjuks ma vaid laenasin seda raamatut, aga ma tunnen tungi ka endale see soetada. See on lihtsalt nii hea! Ühelt poolt on sellest tohutult abi keerukaks NaNoWriMo kuuks (November, 2015, ma ootan sind!) ja teiselt poolt ka NaNoWriMo väliseks kirjutamiseks. Ja seda siis nii kirjutamise kui ka toimetamise ajaks. Rääkimata nippidest ja mängudest, kuidas oma loomingulist külge tööle saada, kui mõte tundub olevat täiesti lõplikult kokku jooksnud. Ma juba kujutan ette, kuidas ma seda kõikidel järgnevatel aastatel kasutan ning kuidas see mul lõpuks kapsaks on loetud.

Skaala teise otsa sattusid ka mõned raamatud. Need mis said minult kõige vähem punkte:

Accelerando

Punktid: 2/10

Sisu: Raamat inimkonna hüppelisest arengust lähimast tulevikust kuni tervet galaktikat hõlmava tsivilisatsioonini.

Minu arvamus: Haha, aasta algas küll hästi. Esimene raamat ja juba jätsin pooleli. Aiai. Tegu oli lihtsalt minu jaoks keerulise raamatuga, mida peab lugema süvenenult ja aega selleks võttes. Sõnad ja väljendid nagu: slashdot, ribalaius, tihedust saab mõõta kilogrammides megabaidi kohta mitte vastupidi ja entroopia, võivad küll kõlada tuttavalt, ent täielikuks mõistmiseks peaksin kõik need läbi guugeldama. Aga kuna pisut enam kui kuu pärast pühin ma Eestimaa tolmu mõneks ajaks jalgelt ja pean piirduma ingliskeelsete e-raamatutega, siis Accelerando rändab tagasi raamatukokku ja ma võtan mõne raamatu, mida lugedes ma ei pea teises käes seletavat sõnaraamatut hoidma.

Kartulirahvas ja burgeriinimesed. Ameerika esseed

Punktid: 2/10

Sisu: Greete Kõrvitsa (sünd 1988) debüütromaan on väljamõeldud tegelaste ja sündmustega, kuid tähelepanekutega ning dialoogidega autori enda elust. Ameerika ühiskonda kirjeldab autor kontrastsetes värvides. Jätkub kõike: irooniat, huumorit, pisaraid. Ent mitte ainult Ameerikat pole selles raamatus. Siit leiab ka Eesti elu, eestlaslikku suhtumist, rõõmu ja masendust, kodu ja natuke koduigatsust. See on raamat kohanemisest, mille taolist tuleb kogeda paljudel, kes on pidanud järgnema „sellele õigele“ – mõeldagu siin siis tööd või inimest.

Minu arvamus: Huvitaval kombel oli see raamat samasugune, nagu Turovski oma. Alustati rääkimist aiast, siis aiaaugust, siis aiaaugus elavast prussakast ja tuldi tagasi aia juurde. Aga seekord ma pahandasin. See oli väga… mõttetu. Ma soovin, et tutvustuses ei olnuks mainitud, et mõned mõtted ja dialoogid on autori enda elust. Nüüd ma pean mõtlema, kas tõesti keegi leiab, et täiskasvanuks olemise eelduseks on see, et pead oma teismeea pärast häbi tundma? Tegu oli väga klišeesid täis kirjatükkidega, millel polnud konkreetset algust, lõppu ega ka sisu. Pealkirja järgi ootasin ma midagi palju paremat ning kuigi autor ise teeb maha “Minu” sarja (nimetades kõiki seal ilmuvaid raamatuid naistekateks) ja väidab, et need on kõik ühesugused, siis need “Minu” sarja raamatud, mida mina olen lugenud, on ikka mitmeid pulki kõrgemal. Pealkiri, kaanepilt – äratasid isu lugeda, need olid head. Jõudes aga viimase lehekülje, viimase reani, pean tunnistama, et pealkiri ja kaanepilt olidki selle mitteraamatu tipphetked.

7 kommentaari “Lugedes läbi 2014.aasta

  1. Nii, mul tekkis masendus! Ma lugesin sellel aastal läbi ÜHE raamatu, ja sedagi raamatu, mis on mu absoluutne lemmik ja loen igal aastal vähemalt korra 😀
    Võtan su sõnu kuulda ja lähen raamatukokku. Kunagi.

    • Masendus tagasi kuskile sügavasse kirstu toppida 😀 Sul oli muudes valdkondades lihtsalt imeline aasta! Mis see üks raamat on, mida igal aastal loed? Oleks vaja järgmise aasta “must-read” nimekiri luua. Ma ähmaselt mäletan, et vist lugesin su blogist ka aga mälu on nagu on…

  2. Pingback-viide: Minu 2014 | Tudengiraport - natuke koolist, natuke elust

  3. Tänan kommentaari eest minu blogis ja üllatusega avastasin, et olen Sinu raamatut “Medaljon” ka lugenud!!!! 2009. Kahjuks ei jõudnud sellest arvamust kirjutada, sest enne jõudis minu toonane töökoht Kalev Meedia suure kolinaga hingusele minna 🙂
    “Minu Keenia” osas nõustun. Olen seal turistina käinud ja seegi oli üsna kõhe kogemus, aasta vabatahtlik olla oleks ikka paras katsumus… Võibolla lühemalt, paar kuud, nagu Mirjam Link tegi ja oma raamatus “Kolm aastat kolmkümmend kolm” kirjeldas

    • Oo kui tore! Mulle meeldib alati kuulda, kui keegi on lugenud, tuletab meelde, et tõesti vist on midagi trükki läinud 😀

      Paar kuud oleks vist minu jaoks ka see piir, nii reisiks kui vabatahtlikuks tööks. Tahaks küll uskuda, et olen super paindlik ja tubli kohaneja end reaalsus on ikka vist see, et minu närvid ei peaks seal vastu. Vaatan ka Mirjami raamatu üle. Aitäh!

  4. Pingback-viide: 2015. aasta ning 92 raamatut- parimad ja halvimad | Tudengiraport - õppides läbi elu

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s