Minu november on täis kirjuid lehti, sügishõngu ja kirjutamist

Kallikoll kirjutamishoosMa olen väga õnnelik ja rahul, et see risk mis ma suve lõpus võtsin (mitte minna täiskohaga tööle) on hetkel viinud mind selleni, et mu elus on üha rohkem kirjutamist. Muidugi on täiskohaga töö super, igasugune töö on super! Ja ma olen väga õnnelik, et mulle see võimalus avanes, aga tõsi on ka see, et mul ei oleks selle töö kõrvalt pooltki nii palju aega ja võimalust kirjutamisega tegeleda, kui mul praegu on. Ning vaadates seda, mis mind novembris ees ootab, siis täiskohaga ühes kohas töötades peaksin ma vist söömise ja magamise ära unustama, et sama palju kirjutada, nagu ma praegu loodan ja plaanin.

Esmatähtis on hetkel mu isiklik Kirjasulg, mille kaudu ma kirjutan erinevatel teemadel artikleid ja Elance’i kaudu tõlkeid. Esmatähtis siis sel lihtsal põhjusel, et esiteks on tegu osaga mu sissetulekust (kuigi see jääb pigem vist nn kommiraha suuruse juurde hetkel) ning teiseks, kuna sellega käivad kaasas kindlad tähtajad, lubadused ja kokkulepped. Positiivne on see, et mulle tohutult meeldib oma OÜ kaudu tehtav töö. Saan teha omas tempos, vabalt valitud ajal (kasvõi öösel kell 1) ja omandan kirjutamise ajal pidevalt uusi teadmisi.

Teisele reale pean ma seadma oma bakalaureusetöö. Eile panin küsimustiku kinni ning tänan siiralt kõiki 161 Lapsemure kasutajat, kes võtsid aega mind aidata. Super on endiselt see, et tegu on teemaga, mis mind tohutult huvitab ja seeläbi saab ka andmete analüüsimine olema põnev ja pakub kindlasti midagi ka mu hingele. Muidugi ei kujuta ma ette üksnes roosat mannavahtu. Ma tean, et tulevad hetked, kus istun pea käte vahel ja soovin, et ma ei peaks enam sekunditki arvutiekraani passima. Aga egas ükski hea asi pole liiga suures koguses hea. Isegi mitte bakatöö armastatud teemal. Nagu OÜ tegemistega, kaasneb ka bakatööga tähtaeg. Ma tean küll, et on neid kes teevad oma bakatöö kahe nädalaga täiesti nullist valmis. Ma siiski usun, et “need” ei tee bakatööd, mis nõuab ka uuringu läbi viimist ja selle analüüsimist. Mina annan endale julgelt terve kuu analüüsiga tegelemiseks (või muu ajaperioodi, pole veel juhendajalt uurinud millal ta jõulupuhkusele läheb) ning jaanuari lõpus plaanin siis kaitsta ja ülikooli lõpetada.

Kallikoll BAFFi püüdmasAjutiselt on kolmandal kohal selline imetore asi nagu BAFF. Ma olen vist juba kümnetele inimestele seda võimalust reklaaminud. Seejuures kasutanud reklaamloosungeid nagu: “Vali ise, mida aasta aega USAs teed!”, “Nagu EVS, ainult et USAs” ja “Kõik-kinni-makstud praktika vabalt valitud firmas!”. Eks esmapilgul see seda ongi. Aga ega sinna pole just sama kerge saada nagu sõrmenipsu teha (mida ma tegelikult ei oska siiani…). Mina olen suutnud endale õnneks kõik asjad kokku korjata: täidetud taotlus, professionaalne soovituskiri, akadeemiline soovituskiri, inglise keele oskuse soovituskiri, motivatsioonikiri ja uhiuus(st pühapäeval tehtud) dokumendifoto. Enne kui ma aga kõik ära saadan ja pöidlad pihku surun, tuleb viimne kui üks dokument kullipilgul üle vaadata. Sest kui mingisse kohta viga sisse jääb siis… Siis ma nutan tõenäoliselt silmad peast ja olen kindel, et just “a” kasutamine “an” asemel sai mu taotlusele saatuslikuks.

Ajutist kolmandat kohta koos BAFFiga jagab kirjastus Tänapäev romaanivõistlus. See on esimene kord, kui ma katsetan romaanivõistlusel osalemist ja esimene kord, kui ma rohkematele inimestele, kui Kati ja Miku enne käsikirja esitamist seal osalemist mainin. See mainimine on umbes kümme korda raskem samm, kui võiks ette kujutada. Seega, palun ärge hakake minult iga nädal uurima, et kas on juba tulemused teada. Ei ole. Tulemused selguvad vist jaanuari lõpuks ning kui ma näiteks valentinipäevaks midagi pole maininud, siis unustage, et üldse esitasin, sest ilmselgelt ei läinud hästi ja ma tahan veidike aega haavu lakkuda. Selleks aga, et läheks hästi, tuleb oma käsikiri ka üle lugeda. Löön selja sirgu ja ütlen, et mul on loetud (ja parandatud) juba 66 lehekülge 130st. Jumal tänatud, et tähtaeg on alles nelja päeva pärast. Äkki isegi jõuan valmis?!

Kui BAFF ja romaanivõistlus 31.oktoobriks kolmanda koha vabastavad, siis astub nende asemele suur ja massiivne NaNoWriMo. Sellest huvitavast üritusest võtsin ma esimest korda osa eelmisel aastal, ning olen seda ka oma blogis kajastanud. Siin on väike info, mis asi too imeloom üldse on; siin on kirjutis poole NaNo pealt, siin on väga oluline diplom ja siin tagasivaade sellele kirjutamismaratonile. Keda see asi rohkem huvitab ja tahaks midagi küsida, siis PALUN PALUN küsige. See on lihtsalt nii võimas üritus, et ma olen nõus tundide kaupa kedagi osalema veenma. Kes tahaks aga tagasihoidlikult uurida, siis siin on NaNo enda kodulehekülg ja siin meie Eesti gruppi Facebooki kodu. Mina olen igaljuhul valmis, et ka tänavune november 50 000 sõnaga lõpetada.

Neljandaks paigutaksin Tallinna Rahvaülikooli loovkirjutamise kursuse. Siiani on minu kirjutamisõpingud piirdunud eesti keele ja kirjanduse tundidega ja kuigi need on toredad asjad, siis ma tunnen tihtipeale, et midagi jääks nagu puudu. Mul on olemas küll ka kaks kirjutamisõpikut (“Kuidas kirjutada neetult head romaani” ja “Kirjutaja käsiraamat”), ent vahepeal jääb neid väheseks. Ma tean, ma tean, on neid kes ütlevad, et egas mingi kursuse kaudu küll kirjutama ei õpi. Las neil olla oma arvamus. Ma enne katsetan ja võin siis enda arvamust avaldada ja öelda, kas see 96€ (tegelikult veidi vähem, sest ma sain selle eksisteerimisest teada siis, kui I kohtumine juba möödas) ikka oli oma raha väärt.

Viiendale auväärsele kohale paigutub võimalust kirjutamisest rääkida. Mitte et see oleks niivõrd vähetähtis, vaid et seda ma kipun kõige vähem tegema. Mulle tõesti meeldib rääkida kirjutamisest ja võimalustest, mida see pakub(st rohkem kui võimalus oma kirjandi eest hinne “5” saada. Ma olen kindel, et sahtlisse (või Wordi dokumenti tänapäeval) kirjutajaid on Eestis väga palju ja nende hulgas ka neid, kes kirjutavad lihtsalt fantastiliselt, aga kelle fantastilisus upub igapäevaelu tegemistesse. Ma ei taha lasta sellel uppuda! Mulle meeldib rääkida kirjutamisest ja ma hakkan tasapisi ka aru saama, et ma võin rääkida oma avaldatud raamatutest, ilma et ma jätaksin ennasttäis kehkenpüksi mulje. Eestlasele iseloomulikust “Ah, mis mina nüüd!” on ikka tohutult raske hakkama saada. Mõni nädal tagasi olin ma Loo koolis kirjutamisest ja oma raamatutest rääkimas ja nüüd ootab mind ees kohtumine Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi õpilastega. Ja no kui peaks veel pakkumisi ja kutseid tulema, siis võtan enamjaolt alati kahel käel vastu! Okei, võib-olla mitte novembris… aga detsember on vaba!

Kuuendale (peaaegu unustasin selle ära), mahub üks neist harvadest konkurssidest, kus saan 18+ vanuses ja mitte keskkooli õpilasena osaleda. Katsetan oma kirjutise saatmist esseekonkursile “Mis on Eesti riigi mõte?”. Väga intrigeeriv teema, arvestades seda kui paljud Eestist jalga lasevad (lubadusega mitte kunagi naasta) ja et ma plaanin seda jalgalaskmist kolmandat korda, aga mina vähemalt luban ka tagasi tulla! Viimane esseekonkurss läks mul päris hästi. Ehk ka seekord. Ainult et peaks nüüd alustama. Millalgi…

Ja siis seitsmendaks jääb blogi kirjutamine, mis novembris võib vist rahulikult norsata, sest mul on käed-jalad tegemist täis seoses Kirjasule, NaNo ja bakatööga. Aga küll ma vahepeal ta üles äratan ja midagi ka netiavarustesse seiklema saadan.

Jah, mu elus on väga palju kirjutamist ja ma naudin sellest igat sekundit!

2 kommentaari “Minu november on täis kirjuid lehti, sügishõngu ja kirjutamist

  1. Mul tekkis hoopis selline küsimus (ja kui see saladus ei ole), siis äkki ütleksid, kes oli sinu eesti keele ja kirjanduse õpetaja?
    Mis puutub NaNoWriMo-sse, siis kuidas Sa leiad endas jõudu kirjutada terve kuu vältel? Kas ideed ei saa otsa või mõtled, et noh milleks küll ma hakkasin vms?

    • Põhikoolis Koidula Takk, gümnaasiumis Siri Põllu. Viimane üks mu terve kooliaja lemmikõpetajaid!

      NaNoWriMo jaoks üritan teha võimalikult palju eeltööd, sh siis kirjutada välja, mis sündmused võiksid juhtuda, mis on algus ja lõpp. Neile saab natuke toetuda, kui muidu mõtted kaduma kipuvad.

      “Milleks ma küll hakkasin!” käis eelmine aasta päris mitmeid kordi peast läbi. Aga no ise tahtsin ja viin siis ka lõpule. Jõudu annab hästi palju just see, et see kirjutamine toimub üle maailma koos teistega. Vahet pole, mis kell probleem tekib, keegi on alati online ja vastust andmas. Ja küsida võib siis kõike. On olemas eraldi alafoorum selleks, kui jooksed ummikuse, koht kus saad teiste ideid (planeedid, tegelased, riigid, nimed) adopteerida ja kõige jaoks nõu küsida. Mina uurin hetkel seal nende inimeste kogemust, kes nägid esimest korda lund 15+ vanuses.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s