Esimene päev: hakkan oma kirjutamismusklit treenima.

Tallinna SEB maratonile ma küll ei jõudnud, kuid üks maraton saab enne aasta lõppu ikkagi läbitud – NaNoWriMo 2014! Ja erinevalt eelmisest aastast, pole mul praegu isegi halli aimu, millest see aasta kirjutada. Ma olen terve aasta kulutanud vanade (sh eelmise NaNoWriMo tekst) tööde ülevaatamisele, viimistlemisele ja mukkimisele. Aga loomingulihased on täiesti kärbunud, ning pole mitte midagi uut kirja saanud. Aeg viga parandada, ning alustan 30 päeva pika kirjutamisväljakutsega. Loodetavasti saan end NaNoWriMo ajaks veidi rohkem vormi ja tekivad ka konkreetsemad ideed, mida paberile manada.

Päev 1: Pane oma muusika (kas siis iPodis, mp3 mängijas vms) suvalises järjestuses esitamise peale ja kirjuta 250 sõna, inspireerituna suvaliselt tuleva loo esimesest ja viimasest reast.

Fortuuna andis mulle loo Born to be My Baby, esitajaks muidugi Bon Jovi. Esimene rida: “Rainy night and we worked all day”  Viimane rida: “And baby, I was made to be your man”

Ma pean tunnistama, et kui ma otsustasin võtta vastu tolle tööpakkumise metsamehena, siis ma ei arvanud, et see saab olema nii raske. Ma ei osanud oodata, et vihmased nädalad tähendavad aega, kus isegi sokid pole kuivad. Või et magades neljakesi ühes majakeses tükib peale igatsus oma toa järgi, kus keegi ei norska ja keegi ei reosta õhku. Ma ei arvanud, et esmapilgul vaheldusrikkana tunduv töö, kus ma saan veeta aega värskes õhus, nautida loodust, teha füüsilist tööd ja töötada masinatega, muutub varsti nii tüütavaks, et kaheksast-viieni kontoritöö tundub lausa unelm.

Ja ma ei teadnud, kui raske on sellest lepingust taganeda, et varem koju minna. Keegi ei öelnud mulle varem, et loe kindlasti läbi ka väikses kirjas olev tekst ning ole kindel, et saad tervest lepingust aru. Ma usaldasin vana head sõpra. Ma ei arvanud kunagi, et ta võib selliselt mäkra keerata. Tema on läinud. Mina olen siin.

Päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse. Kolm kuud on selja taga. Neli kuud on ees.

Ma ei tea, kuidas ma vastu pean. Kui ma enam ei jõua, kui ma tahaksin lihtsalt kellegi mättasse lüüa, siis ma röövin lõunasöögist lisaaega või kiirustan metsast esimesena koju. Ma otsin üles madratsisse sisse topitud rahakoti, võtan kätte Sinu pildi ja tuletan meelde, miks ma seda teen. Kelle jaoks ma seda teen.

„Ma teen seda sinu nimel,“ sosistan vaikselt. „Ma teen seda, sest ma tean, et me oleme kokku loodud. Ma teen seda, sest mina pean meid koos hoidma. Ma teen, et saaksin kord tulla ja sinuga jääda.“

Esimene harjutus möödas, Polnudki niiiiii jube.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s