Tagasitee koju

Suur kott: 23.4kg

Väike kott: 7.4kg

Seljakott: 8kg

Kokku siis ligi 40kg kalleid asju, mida ma pühapäeva hommikul Austria maapiirkonnas taga ajasin. Ahh, et miks nii? Ma läksin nimelt laupäeval kogu oma kodinatega Langeneggi nimelisse kohta festivalile. Ja seal festivali alal oli vaja kõik mu asjad ju kuhugi panna ning üks kohalik noormees pakkus lahkelt oma autot. Super!

Festival ise oli siis põhimõtteliselt kohalike muusikute mõõduvõtmine. Nagu Eestis võib pea igas külas leida väikese koorikese, siis siin on pea igas külas oma bänd. Algul oli seega festivalil elav muusika, õhtu edenedes aga DJ muusika. Ja see oli vinge pidu! Kõige toredam oli muidugi see, et olin koos Susaniga, oma Austria parima sõbrannaga, ja sai kogu Austria elule üks pirakas punkt pandud.

Probleem tekkis aga hommikul, kui Kristof helistas Davidile (kelle autos pool mu elu oli) ja kelle telefon… oli välja lülitatud. No pole hullu. Proovisime veel. Ikka välja lülitatud. Aga no mis sellest, kuulub samasse seltskonda ehk elab samas piirkonnas. Istusime autosse ja sõitsime käänulistel mägiteedel pool tunnikest, et jõuda Davidi koju, et avastada: tema vend on küll kodus, kuid teda ennast ja autovõtmeid ammugi mitte. Siis hakkasin juba kartma natuke, et mis saab, kui me ei leiagi teda enne kui mu rong läheb… Aga hoolsa otsimise tulemusel leiti veerand tunni pärast üles varuvõtmed, mis vist kuuluvad vajalikule sõidukile.

Sõitsime järgmised pool tundi (ma kutsusin pärast seda ringisõitmist oma viimaseks ekskursiooniks) tagasi Langeneggi, avasime puldi abil auto, hõiskasime, ja avastasime, et David magas autos. Vot nii, oleks võinud kohe sinna sõita. Aga mis seal ikka. Sain oma asjad kätte ja tänasin hoiustajat.

Ja ülejäänud läks kõik ruttu. Kuna rong jäi hiljaks, sain ma kahe ümberistumise asemel hoopis rongile, mis sõitis otse Münchenisse. Sealt lennujaama, lennujaamas jõudsin süüa ühe võileiva, sain seista miljon aastat AirBalticu check-in‘i sabas ja siis oma arvuti tööle panna, logida sisse oma AirBalticu kontole ja näidata, et ma täitsa päriselt olen endale lisapagasi ostnud. See ajas natuke pahaseks. Kui mul poleks olnud võimalust arvutit ja wifit kasutada, mis siis saanud oleks? Oleksin lisaks maksnud? Ugh…

Lend Riiga hilines oma 45minutit, kuid väljalend Riiast hilines samamoodi. Riia lennukis sain siis ka lõplikult aru, et ma lähengi Austriast minema. See arusaam tähendas seda, et nutsin pool lennust. Mul on tõesti tõesti kahju Austriast ära minna. See riik, need inimesed… ma jään igatsema.

Aga õnneks tegi kurva meele veidi paremaks see, et lennujaama olid Kati, Miku ja isa vastu tulnud. Ja kui ma jõudsin Raplasse, siis aiamaal ootas mind laud täis head ja paremat: koduaia maasikad, kartulisalat, kräsupea kook, vein ja täidetud munad. Mmmm! Jah, nüüd olen ma Eestis…

Ja Austria elu lõpetuseks viimane vaade Austriale. Vihmatilgad sobitusid ideaalselt mu meeleoluga.

byebye

 

Advertisements

2 thoughts on “Tagasitee koju

  1. Pingback: Minu 2014 | Tudengiraport - natuke koolist, natuke elust

  2. Pingback: Vanaisa Josephi lookesed Austriast | Tudengiraport - natuke koolist, natuke elust

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s