Ööbimine viie tärni hotellis: katuseks tähistaevas, seinteks mäeküljed ja korruseks 2044 meetrit

IMG_16942044 meetri kõrgusel Kanisfluh nimelisel mäel end magamiskotti magama sättides, ei oodanud ma, et niivõrd hästi magan. Selle asemel, et kell kaks öösel (väidetavalt parimal ajal) unetult tähistaevast vaadata, nagu Thomas hoiatas, jäin ma kenasti kuskil kella üheteist paiku magama ning ärkasin kell viis hommikul päikesetõusuks. Nii palju siis tähistaeva imetlemisest… Kõigest õnneks ilma ei jäänud. Ka õhtul oli taevas tähti täis 20140621_1918391tikitud ning näha oli ka nii Linnuteed kui sateliite. Järgmine kord (ja järgmine kord tuleb!) tean äratuskella helisema panna.

Võtsime retke ette kolmekesi. Mina, Miret ning meie kursakaaslase poiss-sõber Thomas. Lugu, kuidas me üldse selleni jõudsime, on päris lihtne. Carmen kutsus külla, Thomas rääkis, kuidas ta mägedes ööbimas käib ja mina õhkasin, et tahaksin ka. Mõeldud, tehtud! Laupäeval kella kuue paiku asusime mäetipu poole teele. Minu seljakotti läksid põhimõtteliselt minu veevaru ja magamiskott. Mireti kotti minu ja Mireti asjad (toit, teine paar riideid jms) ning tema enda vesi. Ja Thomas sai siis kanda kaht magamiskotti, kaht magamisalust, kolme õlut, kohvitermost hommikuks, enda riideid jne…

IMGP1649

Lisaks asjade kandmisele oli ta teinud ka väga ilusa diili loodusega. Näiteks paistis meil terve matkamise aja väga ilus päike ja õhtu edenedes tekkisid silmapiirile ilusad pilved, mis tegid päikeseloojangu üksnes ilusamaks. Pärast paarikümmet minutit jalutamist nägime hirve ringi kalpsamas. Ja kui olime jõudnud kõige raskema osani, siis nägime kaljukitsesid. Jah, Thomas oli maininud, et kui meil veab, siis mõnda näeme.

IMG_1644 Eks lugege pildi pealt kokku, või vaadake videost, palju see “mõni” siis oli. Videos on kuulda ka kolksatusi, kui nad üksteist rammivad. Ja ka minu ohhetusi-ahhetusi, sest esiteks oli ronimisest juba paras hingeldus ja teiseks oli tegu ikka ülivõimsa vaatepildiga. Hommikul mäest alla tulles sai neile veel lähemalt mindud, nii 15-20m kaugusele. Ja neil oli küll täiesti ükskõik. Nautisid varajast päikest ja lubasid end imetleda.

 

20140622_083406 IMG_1657

 

 

 

 

 

 

2044 meetri kõrgusel oli mäetipu märkimiseks püsti pandud ka ristike. Vaadake, ühel pildil on selline ümmargune punane laik. Vot seal asub rist. Ma saan ise ka pildi pealt aru, et tundub kuidagi lauge kõndimine sinna üles. Kuid reaalselt oli vahepeal ka päris järske lõike. Viimaks kohale jõudes oli aeg preemiaks: Thomas jagas õlle, nosisime pähkleid ning vaatasime, kuidas päike vajus Bodenseele aina lähemale, lähemale, kuni täiesti silmapiiri taha kadus.IMGP1653

 

 

IMG_1680 IMGP1670

Ning siis algas minu jaanipäev. Või noh, mitte “minu”, vaid siin tähistatakse ka suvist pööripäeva lõketega. Paar inimest tõid seljas üles ka puid, ning nii tehti siis ilma mingi probleemita väga korralik lõke üles. Enda ümber üha pimenevasse öösse vaadates nägime lõkkeid ka teistel mägedel. Thomas nägi kõige rohkem, tal on ikka täielikud kotkasilmad! Päris mitmel korral näitas ta kuskil suunas ja ma võisin kissitada palju tahan – no ei näe. Magamiskottidesse magama sättisime nägime viimaseid lõkkelisi mäe pealt minema jalutamas. Nagu väikesed jaaniussikesed reas, mööda kottpimedat mäekülge alla kodudesse laskumas.

IMGP1674

Nagu mainitud, siis tähed magasin ma suures osas maha, nii et pilte ei saa. Aga koidikul aeti viisakalt üles ja kästi riidesse panna ning magamiskohast taaskord veidi ülespoole kõmpida ja jääda päikest ootama. Päikesetõusu kõrvale pakuti, just nagu oleks kusagil kohvikus, sooja kohvi, mustikamuffineid ja imelisi vaateid rohkem kui küll. Allapoole minnes esimene pilt on selline päris värske päikese tõus, ja teisel pildil hakkas päikesevalgus juba mägesid üle kuldama. Ega seal muud polnudki vaja teha, kui lihtsalt istuda ning nautida. Ja kui Thomashiljem kuulsat Edelweissi otsima läks ja selle ka leidis… No mida veel Austria eluperioodi lõpetamiseks vaja?!

päikesetõus2

IMGP1704

Tulenevalt pööripäevast oli mäe peal päris korralikult rahvast ja Thomas ikka mõnele ütles, et oleme kaks Eesti tüdrukut, kes plaanivad kohe sinna mäe otsa ka ööseks jääda. Võib öelda, et vaadati päris tunnustavalt. Eriti kui Thomas mainis, et Eesti kõrgeim mägi on koguni 318meetrit…

Avaldas see vist siis lausa nii palju muljet, et üks matkaja läks mööda mäekülge allapoole ja tuli tagasi lausa kahe Edelweissi õiega. Kuigi ta teab, et selle korjamine pole just lubatud, siis ta leidis, et meie oleme selle küllaga ära teeninud. Ja ta käis seda korjamas kohas, mis on keeruliselt ligipääsetav ja põhimõtteliselt väike Edelweissi väljake, nii et loodusele loodetavasti liiga ei tehtud. Pistsin märkmiku vahele ka teisi alpi lillekesi ja esimest korda pärast põhikooli, asun ma herbaariumit tegema.

IMGP1719 20140622_062149

IMGP1766Allapoole jalutades põikasime läbi ka kohalike juustumeistrite juurest. Ei ole mina enne näinud, kuidas täpselt juustu tehakse ja nüüd sai pisut piiluda. Madal ja lai tünn, kus kõigepealt rehaga “riisuti” ja veidike hiljem siis läbi marliriide juustuvett välja kurnati. Ja tünne ei küta nad ei elektri ega gaasiga, vaid hoopis puudega. Tulemuseks saadakse kuus 25kilost juusturatast päevas. Jah, nähes, kuidas see töö ikkagi käib ja kuivõrd keeruline see tundus, siis ma ei imesta absoluutselt, et siinne Bergkäse kõige odavamate kilda ei kuulu. Ent kuna otse valmistaja juures on siiski tsipake odavam, tegi meie “giid” Thomas meile väikese kingi ja olen seega ühe juustu võrra rikkam. Hea Eestis näkitseda. Kes jõuab, tulge jaole!

IMGP1761Ma olen nii õnnelik, et sain sellise võimsa mälestuse, niivõrd napilt enne äratulekut. Thomas saanuks meid kaasa võtta üksnes reedel või laupäeval, kindlasti pidanuks olema imeilus ilm. Ning ma olin juba valmis, et seda imeilusat ilma ei tulegi. Carmeni juures sai käidud ja idee õhku visatud ligi kaks kuud tagasi ning sealtmaalt oli vaikus. Saatsin siis Mireti emaga kõik oma talveriided(loe: soojad) minema ning täpselt siis tuli Carmenilt info, et kas nüüd või mitte kunagi. Egas midagi, asusin siis kombineerima. Tikitud sukkpüksid alumiseks kihiks, peale triibulised sokid ja IMGP1731spordiretuusid. Selga fliis ja veekindel jakk. Korralikke kinnaste asemel kelmikad, sõrmed maas ja konnad käelabal, kindad ja nii lipp-lipi ning lapp-lapi peal ma 2044meetrit vallutama läksid. Kuid mis siin ikka hirmsat muljet jätta. Kui aus olla, siis elasin täiesti kenasti matka üle ja kuigi umbes pool tundi peale päikeseloojangut tundsin puudust sõrmedega kinnastest, siis saadud kogemuse nimel oleksin ma kasvõi nädalajagu haige.

Jah… selline oli nüüd lühikokkuvõte ühest siinseist vingemast elamusest. Matk 2044m kõrgusele, ööbimine tähistaeva all, jaanipäeva lõke mäetipus, mängivate ja laisklevate kaljukitsede jälgimine, lehmakellade kilin-kolin hommikul, juustutegijate külastamine ning lihtsalt Austria, kogu selles täiuses, nautimine.

IMGP1762

 

 

 

Advertisements

5 thoughts on “Ööbimine viie tärni hotellis: katuseks tähistaevas, seinteks mäeküljed ja korruseks 2044 meetrit

  1. Pingback: Minu 2014 | Tudengiraport - natuke koolist, natuke elust

  2. Pingback: Reisiplaanid, öötöö, laagrimängud – valmistumine suveks | Tudengiraport - natuke koolist, natuke elust

  3. Pingback: 30 asja, mida teha enne 30. eluaastat | Tudengiraport - õppides läbi elu

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s