Lühike puhkus Itaalias

Teate küll seda ilusat puhkuse unelmat: palmid, liivarand ja helesinine vesi. Oma puhkuse palmide all sain kätte, kuigi liivarannast jäi asi kaugele ja no vesi ka just päris helesinine polnud.

Reisiseltskonnast rääkides, olime kolmekesi. Mina, Miret ja siis Eestist külla lennanud Gerly. Kui algul lubasid mitmed inimesed, et jõuavad meile külla, siis reaalselt jääb Gerly vist ainukeseks. Kuid egas ma ei pahanda ega midagi – tean ja kogen isegi väga hästi, kuidas aeg lendab, plaanid tekivad ja plaanid muutuvad.

Algne plaan oli Itaalias külastada Milanot, mis on siitkandist üks kõige kergemini ligipääsetavaid Itaalia suurlinnu. Siis aga tekkis suur soov käia Vahemeres ujumas (pileti ostmise ajal ei teadnud ma, et Horvaatiasse ujuma lähen) ning sihtpunktiks sai hoopiski Milanost umbes 150km lõunas asuv Genova. Kui lõpuks pärast natukest seiklemist sinna kohale jõudsime, teatas meie Couchsurfi võõrustaja, et nüüd ootab ees öö otsa Genova vanalinna ööelu avastamist. Kui aus olla, ei olnud me selle üle just väga rõõmsad. Seda siis nii ootamatu raha kui ka energiakulu tõttu. Õhtul (või pigem varahommikul) suutis ta veel meile teatada, et võtku me üles ärgates kohe oma IMGP1151kotid ja tõmmaku uttu. Aga itaallased on itaallased… Ja niisiis tegi ta meile hommikusöögiks pastat ja jättis meie kätte enda koduvõtmed, et me ei peaks koos temaga vara väljuma. Rääkige siis veel meelemuutustest.

Genova on pressitud mägede ja Vahemere vahele ning meie võõrustaja elas siis mööda mäge ligi pool tundi üles sõites ühes pisemas külakeses. Mina olin selle variandiga ikka väga rahul. Esiteks seetõttu, et noh… Genova oli nii määrdunud. Äkki on see ka lihtsalt tugev kontrast, sest tulin ju siiski puhtast Austriast. Aga majad, pargid, kõnniteed (eriti see kõnnitee, kus ma koerasita sisse astusin sest ma20140525_144752 ei eeldanud et kaks hunnikut nii lähedal üksteisele paiknevad ja ei osanud vaadata) ning üldse kõik jätsid sellise määrdunud ilme, et ma olin väga õnnelik veidikenegi puhtamas külakeses olles. Ja muidugi siis see üksteise seljas elamine. Kõik majad olid nii kokkuehitatud ja üksteise otsas hunnikus, et oeh. Raske kohe! Külas oli küll sarnaselt külg-küljega aga vähemalt oli kõrgust vähem ja avatust ning ruumi rohkem.

Kui nüüd negatiivsed küljed üle sai vaadatud, on käes kord asuda positiivsete 20140525_164654 (1)juurde. Päike oli parajalt kuum ja küttis mõnuga. Lõuna paiku kadusime ikka rannast ära, sest oli füüsiliselt tunda, kuidas kiired üritavad läbi riiete ka nahani tungida. Päikesekreemi sai hoolega peale pandud. Äkki mul see suvi õnnestub päikesepõletusest hoiduda. Eelmise aasta kuu aega nahaajamine on veel vägagi eredalt meeles.

Liivarandade puudumist juba mainisin, ega ma neid ei oodanudki. Ja palju ikka see pinnas loeb – vees ujudes ma jalgadega põhja eiujumine kaabi ning rätikul pikutades pole väga oluline, mis nüüd külje all on. Vette minna on ühtmoodi ebamugav nii tulikuuma liiva kui ka ebamugavate kivide peal.

Aga ujumine. Kohalikud muidugi leidsid, et tegu on päris külma veega. Meie leidsime, et tegu on päris mõnusa värskendusega. Vanni muidugi võtta ei saanud, ent kui end aktiivselt vees liigutada, polnud mõtet ka kurta, et kuidagi külm on. Kõige raskem osa – nagu alati – oli vette minek. Aga kui korra juba end vette sai kastetud, võis rahulikult ujuda ja vahepeal puristada, kui Vahemere (minu jaoks) ülisoolane vesi huultele sattus. Olen ju siiani riimveelises Läänemeres (pluss siis Aadria meri Horvaatias) sulistanud ja selle vett võiks tõesti juua. Ja kui ookeanivesi on Vahemerest veel soolasem, siis KUI soolane see olla saab?!

Mainimisväärt on vist ka see, et ma jätsin oma ainsa jaki võõrustaja juurde, mis tähendas seda, et pidin kogu oma kodinatega uuesti tema juurde sõitma (rong Nervist 15min + IMGP1275buss 30min + jaki kättesaamine 15min + buss 30min), sest väljavaade oma ilus jakk temale jätta ka eriti ei ahvatlenud. Bussidega oli üldse naljakas. Teisel päeval alla linna minek nägi välja järgmine:

  • Buss 1 tuleb peatusesse, liigume sisse ja kohe ajab bussijuht meid välja. Selguse väljaajamise osas sai siis, kui mootorist leegid välja hakkasid nilpsama. No liikusime ohutusse kaugusesse ja jälgisime, kuidas igivana tulekustutiga neid summutati. Aga no pole hullu, on Tallinnaski neid busse maha põlenud. Ikka juhtub.
  • Buss 2 võtab teiselt poolt teed peale. Järgmises peatuses uksed avades kaikub mingi itaaliakeelne fraas ühelt reisijalt ja vaatame, et tore – jälle tuleb mootori poolt tossu. Kogu bussitäis kamandatakse välja ja kuna sedakorda ei näe leeke, vaid hulganisti auru ja ladiseb vedelik, siis tõenäoliselt lõhkes mingi voolik.
  • Buss 3 võtab taaskord teiselt poolt teed peale ja sõidame ühe peatuse üles, kus endiselt buss 1 seisab ja kuhu vilkurite saatel (ja parkides kogu teed blokeerides) tuletõrje kohale saabub. Mis nad enam teevad, ei tea. Leegid on ammu kustunud ja viis meest vaatavad koos üht mootoriruumi.
  • Buss 4 ootab meid aga juba Genova kesklinnas, kui täiesti ootamatult tuleb ümber istuda. Leeke ei näe, vesi ei pladise, auru ei tule. Mis sedakorda häda oli, ei tea. Kui neil aga bussid sellise tempoga läbiminemist jätkavad, uuendatakse Genova bussiparki vist iga-aastaselt.

Igasugused puuviljad olid ka seal superodavad ja sattusime ülihea pagariäri peale, kus igasuguseid kohalike küpsetisi müüdi. Keele viisid alla! Need olid nii head, et kui pärast kaht päeva tagasi Milanosse sättima hakkasime, olid käed toidukotte täis. Ma isegi ei hakka kirjeldama kui head need olid. Kui keegi minuga Genovasse satub, siis võin pagariärisse juhatada. Puuviljapood on ka kohe seal kõrval.

Milanos kogesin tüütusi alakategoorias “abivalmis tüütus”, kes siis tulid külje alla, kui automaadist metroopiletit ostsid. Nende abivalmidus seisnes selles, et üritasid sinu eest nuppe vajutada ja seejärel kiirelt vahetusraha enda kätte haarata. Ajasime neid üpris asjatundlikult eemale ja sentigi nad ei saanud. Ma saan aru, kui mul oleks tõesti abi olnud vaja, aga automaadil oli olemas nii inglise, saksa, hispaania kui ka itaalia keele valik ja kolme peale olid kõik keeled kaetud.

Milano võõrustaja juures istudes kerkisid järsku enne magamajäämist esile mitmed mõtted ja pinged, mille tekke on täiesti loomulik, kui kaks inimest kokku kolivad ja järsku 20ruutmeetrises toas elama peavad. Ning Gerly asus vägagi rõõmsalt terapeudi rolli ja peab mainima, et ports halba õhku minu ja Mireti vahel sai klaariks. Sai tehtud ka kokkulepe, et kolmanda kursuse sotsiaaltöö tudengitena võiks viimaks teooriat ka praktikas rakendada ja igapäevaelu kaaslasteks saavad (teoorias) nii skaalaküsimus kui ka lahenduskeskne lähenemine. Elame ja näeme, kuidas see toimib!

Kokkuvõttes olen ma oma lühikese Itaalia puhkusega väga rahul. Ringikondamise asemel, mida sai tehtud Viinis ja Ljubljanas, sai lihtsalt nautida ja mõnuleda. Jah, ma ei tahtnud sinna minna. Seda kuulsid nii Gerry kui ka Daniel reisile eelneval õhtul, kui meil oli sotsiaaltöö tudengitele mõeldud grillimine. Ja kuna ma olen vahepeal avatud raamat, ei hakanud ma ka Gerly ja Mireti eest varjama, et kui mul poleks olnud tagasisõidupilet (loe: ligi 50€ kulutatud) ostetud, siis ma oleksin Dornbirni jäänud. Mõtlesin ka veel laupäeval, et kui ikka see vastumeelsus üle ei lähe, lähen lihtsalt tagasi. Miks? No lihtsalt väsimus, soov niisama olla ja mitte midagi teha, liiga palju muljeid. Ma ei teagi täpselt, kindlalt tean, et tahtsin lihtsalt kodus lage 1907339_10154206428880111_9026022229303112341_nvahtida. Aga õnneks ikkagi läksin ja kui oli võimalus veidike omaette kirjutada ja Itaalia õhku hingata, hakkas tasapisi ka reisivaimustus sisse tulema ja nüüd olen ma lihtsalt väga-väga rahul, et see reisike tehtud sai.

Ja kuna ma uut postitust ei hakka kohe tegema, siis lõppu pilt ülikooli grillimiselt, mida eile õhtul ülikoolis korraldati. Järjekordselt – vinge oli! Tänasega on ka oluline verstapost paigas: kuu aja pärast olen kodus! Siis näeme!

Advertisements

3 thoughts on “Lühike puhkus Itaalias

  1. Mõtled vist seda puhkuse unelmat ehk palmid, liivarand ja helesinine vesi, kus mõned igapäevaselt elavad!!!! Ehheee!!!

  2. Pingback: Minu 2014 | Tudengiraport - natuke koolist, natuke elust

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s