In the middle of nowhere – Austria moodi

Kui küsisin Susanilt, kus ta elab, siis kohanimele eelnes “In the middle of nowhere” , mida õvib ka mõista kui “Ahh, kuskil Kapa-Kohilas”. Ei mingit solvangut siinkohal Kapa-Kohila elanike kohta, tore koht, olen ise ka seal käinud. Igaljuhul, ma siis avaldasin soovi, et olen kogu aeg tahtnud minna kuskile, mis asub jumala pärapõrgus ja minu jaoks seega ülimalt ahvatlev on. Susan oli muidugi nii tore, et kutsus mu endale seega külla. Yey! Elab siis tõesti kõrgemal mägedes, päris Saksamaa ning Tirooli piiri lähedal.

Minu õnneks sattusin sinna minema ajal, kui neil oli mingi kohalik suurem kokkusaamine ja sain kogeda ehedat Austria pidu. Olgu öeldud, et me mõlemad arvasime, et kella ühe paiku liigume tagasi tema juurde, sest oleme väsinud ja tahame magada. Leppisin isegi kokku, et kell pool seitse lähen naabritele appi lehmi lüpsma, sest noh miks mitte ja ma pole seda nii ammu teinud. Susan ütles veel, et tõenäoliselt olen nii unine, et ei saa ülessegi. Oleks me siis teadnud, et me kumbki sel ajal magama ei ole jõudnudki…

Keset metsa, mäekünka peale, ehitas üks kohalik seltskond puidust hoone. Mõelge küünile, siis saate aimu, milline see olla võib. Ainult ei heina asemel oli seal baarilett, pidudeks sobilik helisüsteem, betoonpõrand, laest alla rippuv motokrossikas ja mitte ühtegi naabrit, kes viriseks kui vali muusika on ning pange juba vaiksemaks.

Minu tutvustamisega käis kaasas ka lause, et rääkida palun kas ülemsaksa keelt (ehk siis Saksamaa saksa keel) või siis inglise keelt, aga palun mitte kohalikku dialekti, millest ma mõistaksin ühte sõna: nüne (saksa k neun, eesti k üheksa). Suuri silmasid tehti päris palju, kuid eks see ole mõistetav ka. Tahaks näha, kes ei teeks suuri silmi kui nt Hiiumaa metsas kellegi suvilas toimuks grillpidu ja järsku oleks seal ka üks külaline nt… Guatemalast. Kaks inimest olid algul lausa väga kindlad, et ma teen nende kulul nalja. Mis mõttes eestlane, siin? Aga ühtegi ebameeldivat kogemust ei olnud. Paar inimest ei rääkinud küll ei ülemsaksa ega inglise keelt, kuid seal oli piisavalt teisi, kellega suhelda.

Ja niimoodi see pidu siis läks. Muusika oli ülimalt hea, sai soovilugusid valida, sai tantsida, sai märjas rohus joosta ja siis ühel hetkel avastada, et öine kottipimedus on kadumas ja muusikale lisandub ka linnulaul. Kell kaheksa vajusin viimaks Susani juures voodisse. Oli mõnus pidu, väga mõnus. Hommikul leidsime Susaniga, et me oleme väga huvitavalt teineteisele mõjunud. Ei temal ega minul pole olnud kombeks niivõrd hommikuni väljas pidutseda. Aga kui tutvusime ja nüüd oleme väljas käinud… Kõige varem jõudsime magama Itaalias, kella nelja ajal, ja sedagi seetõttu, et klubi kinni pandi. Mulle meeldib! Tõesti meeldib ja see on ülihea mälestus Austria elust ja Austria pidudest. Ahjaa, kui Kati mulle teada andis, et Austria Eurovisiooni võitis, olin mina see, kes peol esimesena seda teadis ja infot levitama hakkas. Mind ei usutud.

Oli see koht siis eraldatud maanukake, koos pisut kitsarinnaliste farmeritega? Jah. Oli äge? Jah. Tahan veel minna? Oojaa! Vaade siis ka Susani aknast, 100-aastase maja kolmandalt korruselt.

IMGP0873

Advertisements

2 thoughts on “In the middle of nowhere – Austria moodi

  1. Pingback: Vanaisa Josephi lookesed Austriast | Tudengiraport - natuke koolist, natuke elust

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s