Päike põskedel, lihased valusad ja nina nohune – aga see-eest oli lõbus!

Karrenil käisin ma tegelikult ära juba esimestel päevadel koos isaga. Kuid siis me sõitsime üles gondliga, isa tegi mõned pildid, ja IMGP0271tulime gondliga alla tagasi. Sedakorda võtsime siis ette teise variandi ning pühapäeva hommikul kell 10.30 hakkasime liikuma Karreni poole, et jalgsi tipp ära vallutada.

Ütleme nii, et algus oli kõige järsem ja hullem. Kuna aga õnnestus metsa alt endale üks tore toigas haarata, siis läks kohe ka kergemaks. Puhkepause tegime ikkagi päris mitmeid, et end päris mitte ära tappa. Üles 976meetri peale jõudsime umbkaudu pooleteise tunniga, seega olime täitsa soovituslikus graafikus.

Meie õnneks vabanes kohe ka üks laud täpselt ääre juures ja suunasime oma väsinud jalad sinna puhkama. Menüüst otsustasin Topfenstrudeli (kohupiimakook põhimõtteliselt) kasuks, mida sõin ka Lechis ja mis lihtsalt nii hea on! See, et kõrval ka vahukoore torts oli ja kook ise päris magus, pole hullu. Terve selle matkapäeva jooksul kulutasin pulsikella järgi 2220 kcal, nii et topfenstrudel läks igati asja ette!IMGP0284

Alla liikudes läksid aga meie neljase seltskonna teed lahku. Mina ja Migle leidsime, et kui oleme juba üleval, siis võiks ikka veel ringi kolada. Miret ja Jasmin tahtsid aga peesitama minna. Uurisid, et kas me ikka teame, et see rada Dornbirni ei vii. Noh rada läks Dornbirnist vastassuunas ja ülespoole… Ma arvasin, et teame ikka ja kinnitasime, et tahamegi niisama kolama minna. Hakkasime Miglega ülesmäge rühkima ja vaatame, et Miret ja Jasmin tulevad ikka järgi. Paarkümmend meetrit ülespoole ja jäid nad seisma. Nende piir jõudis kätte kolamise asjus. Küsisid taaskord, et kas me ikka teame, et sealt ei lähe ringiga ka Dornbirni (okei, VÄGA suure ringiga läheks). Kinnitasime, et me oleme endiselt teadlikud, et rada, mis läheb ülesmäge ja vastassuunas, ei vii meid Dornbirni. Seega nemad läksid päevitama ja meie jätkasime.

Meie jätkamise algus oli küll vahepeal selline, et mina vaatasin lumega kaetud rada ja mõtlesin enda tossudele ja Migle ketsidele ja ütlesin: “Äkki ei peaks minema, libe tundub.” Migle vastas aga: “No proovime ikka!” Ja selliselt meie DSC_0574teekond läkski: “Vaatame, mis selle kurvi/künka/metsatuka taga on”. Karrenil seistes vaatasin kõrvalasuvat mäge ja ohkasin, et järgmine matkamine võiks sellele mäele olla, sest selle välimus tundub vingem. Oma “Vaatame, mis selle kurvi/künka/metsatuka taga on!” jõudsimegi aga täpselt sellele mäele ja saime juba vaadata üle oru, et “Näe, Karren on seal!”

Me vist jõudsime Staufenile, aga mitte päris tippu ja seega ma meetreid kirja ei oska panna. Jõudsime täpselt selle maja juurde, mida Karrenilt olime vaadanud, et vot sinna võiks minna! Seega oli igati kordaläinud kolamine.

Viimaks otsustasime tagasi liikuda ning valisime ühe uue raja eesmärgiga: “Vaatame kuhu see läheb!” Tuli välja, et rada ei läinud kuhugi, lõppes lihtsalt keset metsa ära. Hetke mõtlesime, et koliks sinna putkakesse sisse, saaks nautida rahu ja vaikust, mida tõenäoliselt kõik need DSC_0585majaomanikud Staufenil otsima on tulnud, aga siis leidsime, et ühikas on ikkagi mugavam ja hakkasime tagasi liikuma.

Tagasitulek oli selles suhtes isegi jubedam, et mäest alla tulek hakkas päris jubedalt jalgadele. Vahepeal seismine ja puhkamine tegi asja ainult hullemaks. Kõndisime ja viskasime nalja ja oigasime ja kõndisime. Ja muidugi – nautisime vaadet. Kui rada Karrenile oli inimesi täis, siis Karrenilt Staufenile(?) nägime vaid üksikuid matkajaid ja vaade oli minu meelest ka vingem.

Kokku sai siis mägedes kolatud viie tunni ringis ja nagu pealkirjas mainitud, siis lisaks headele elamustele tõin sealt kaasa ka:

  • Päikest nautinud näo, käed ja sääred. Loodan, et ei hakka nahka ajama.
  • Valusad lihased. Kõhulihased, jalalihased – ugh!
  • Nohuse nina – mäe peal vaheldus päikseline ja palav rada mäeküljel jaheda ning varjulise rajaga metsas. Jamh…

See on siis üks varjuline rada. Kevade tulekut oli igatepidi kuulda ja näha, kuid see ojake oli kõige suurem, mida nägime.

DSC_0562

See pilt peaks olema tehtud Karrenilt. Tahtsime näha, kas seal on maja või ei. Kohale jõudes avastasime, et on täitsa kena maja!
DSC_0548

Karrenil pärast kõhutäidet ja enne matka jätkamist.
DSC_0517

Vasakul pool on talv. Paremal pool on suvi. Kumba eelistate?
DSC_0498

Võidukas allatulek! Toika otsa juures on majake ja sellest majakesest veidike paremale me siis ka jõudsime Miglega.DSC_0594

 

Advertisements

6 thoughts on “Päike põskedel, lihased valusad ja nina nohune – aga see-eest oli lõbus!

  1. Oi-oi see naha asi.. soovitan jahedat dušši kannatada 10x päevas, nahk on vaja maha jahutada kui põletus on. Burnshield ja aaloegeel on ka abiks. Põletasin kah tagumiku ära ükspäev, kõige lollim asi, mis juhtuda saab päevituse osas. Oleks selg, nägu vms midagi loogilist, aga njah!!!

    • Õnneks nii hull ei ole, kui suvel oli. Duši all käin küll jahutamas ja kreemitan ka. Vähemalt oli hea meeldetuletus, et vaja kaitse ära osta. Üks suvi põletasin ka tagumiku ära… Mitu päeva istusin külmkapis jahutatud linade peal.

  2. Mismoodi on võimalik, et ühel pool lumi ja teisel pool kevad? Kuidas te niiviisi seal paljaste käsivartega jne ära ei külmunud? Nii kõva päike lõõskas peale?

    • Üks mäekülg saab lihtsalt rohkem päikest ja sealt siis sulab lumi ära. Me vähemalt saime selliselt aru. Päikese käes kõndides ja ülesmäge rühkides hakkas tõesti nii palav, et oli vaja üleriided seljast kiskuda. Puudevarju jõudes aga kohe uuesti selga toppida, sest siis läks jahedaks.

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s