Mitu kirjasõpra Sinul on?

Ma olen kindel, et enamikel on olnud vähemalt lapsepõlves kirjasõbrad, kellele sai saadetud fotosid ja vahetatud hoolika IMGP0001 (3)käekirjaga paberile maalitud kirju. Mina enda kirjasõbrad leidsin ajakirjast “Hea Laps”. Siis aga sain suuremaks, kirjavahetus hajus ja kadunud kirjasõbrad olidki. Mõni aasta hiljem hakkasime ühe Eesti tüdrukuga kirju vahetama, aga vist kuskil mu Saksamaa elu perioodil vajus ka see kirjavahetus unarusse.

Kuid nüüd on mul hea meel öelda, et mul on lausa kolm kirjasõpra! Ja ma ei mõtle meili kirjutamist ning “Saada” vajutamist. Ma mõtlen tiguposti teel kirjade vahetamist.

Minu jaoks on väga suur vahe, kas ma näen, et e-mailis on number muutunud ja on lugemata kiri või ootab postkastis valge ümbrik. Saksamaal elades olid ühed parimad päevad need, kui ma avasin välisukse ja nägin, et trepi peal on valge ümbrik (postkasti võti oli ainult alumise korruse naisterahval). Enamikel juhtudel oli ümbrik mulle, mitte mu korterikaaslasele Malinile. Järgnev nägi välja siis umbes selline: haarasin ümbriku, jooksin üles, viskasin asjad maha ning üleriideid seljast võtmata viskusin voodile pikali. Hästi ettevaatlikult rebisin ümbriku lahti ja kiri sai kiirelt läbi loetud. Hiljem, kui tuju tekkis, siis jälle kiri ümbrikust välja ja veel kord lugeda. Ei mäleta millal viimati e-maile üle oleksin lugenud… Ülemisel pildil on näha mu toa sein Saksamaa aasta lõpupoole ja ümbrikke oli selleks ajaks ikka juba paras ports kogunenud. Igaüks on ka siiani turvaliselt alles ja kui Tallinnas kodu koristasin, siis pidin taaskord kõik üle lugema.

Minnes nüüd aga mu salapäraste kirjasõprade juurde…

Miku on neist kolmest kõige pikaaegsem. Kui peale gümnaasiumi lõppu Hiinasse EXPOle läksin, otsustasin talle sealt kirja saata. Lootsin, et äkki toob natuke rõõmu muidu nii rasketesse ajateenistuse päevadesse (ja seda mu kiri tegi). Ja kuna ma ka küsisin miljon asja, siis ta lihtsalt PIDI mulle vastu kirjutama, kui ma pärast Hiinat Saksamaale kolisin. Eestisse naastes kirjavahetus muidugi katkes, sest siis pole ka ju mõtet, kui samas korteris elame… Austriasse tulles aga õnnestus ta ära rääkida, et uuesti alustaksime. Me küll vist iga päev räägime ka Skype’i teel, kuid kiri on midagi ehedat. Teades, kuivõrd vähe ta muidu pastakaga paberile kirjutab, siis on sellel eriline väärtus. Jututeemad pole ka veel otsa saanud.

Juba Saksamaal elades, tuli mõte kirjutada oma Pärnu vanaemale, keda olen eluaeg kutsunud Mammaks. Ja niisiis sai temast minu teine kirjasõber. Eesti on väike, kuid Pärnusse siiski ei jõua nii tihti, kui tahaks. Ja mul on tõesti tunne, et läbi nende kirjade olen mammat hoopis paremini tundma õppinud. Eestisse naastes haihtus kahjuks ka see kirjavahetus mõneks ajaks, kuid Austriasse kolides taasalustasime ja sedakorda kui ma Eestisse tulen, siis üritan ikkagi jätkata. Eestis läheb aeg lihtsalt nii kiiresti. Ja ununeb ära, kui hea ja eriline tunne on ikka kirja saada.

Mingi aeg pärast Saksamaad Eestisse kolides tuli mõte, et kui ma ühe vanaemaga kirjutan, siis miks mitte teisega. Ja nii algaski kirjasõprus teise vanaemaga, keda olen eluaeg kutsunud Vanaemaks. See võib küll natuke muigamaajav kirjasõprus olla, sest ma olen pärit Raplast ja vanaema ning vanaisa elavad… Raplas. Umbes seitse minutit minu kodust jalutada. Kuid siiski, ma ei hakka külla minnes ja kartulikoorimise kõrvale uurima, et kes ikkagi tema esimene armastus oli või muud sellist. Kas ei tule mõttesse, või ei ole õige aeg või lihtsalt veel mustmiljon vabandust. Siiani käis kirjavahetus üldiselt siis käest kätte või äärmisel juhul kedagi vahendaja kasutades, kuid nüüd on kaasatud Austria-Eesti postiteenistus.

Ja rääkides kirja saamisest, siis üleeile viisin mammale kirja posti. Postkast asub õnneks Kolpinghausi küljes, nii et kaugele pole vajaimgp0195
minna. Vaatasin üle ka enda postkasti ja seal oli kaks kirja! Mikult ning vanaemalt. Mis oleks parem viis päeva alustada, kui osta kõrvalasuvast pagaripoest värske šokolaadisaiake, istuda toolile ja lugeda läbi spetsiaalselt sinule mõeldud kaks kirja, teades, et inimene on võtnud aega ja näinud vaeva, et need read paberile maalida ja seejärel posti viia.

Seega minul on kolm kirjasõpra. Mitte just väga traditsioonilised, sest üks neist on mu elukaaslane. Teine ja kolmas aga mõlemad vanavanemad, kellest üks elab minu vanematekodust väikese jalutuskäigu kaugusel. Kuid see ebatraditsioonilisus ei vähenda kirjast saadavad rõõmu ja ma loodan, et ka nende päev on killukese võrra ilusam, kui postkastist vaatab vastu minu saadetud ümbrik.

2 kommentaari “Mitu kirjasõpra Sinul on?

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s