“Minu Neenetsimaa”

Arvustan ja kingin iseendale raamatu. Pole vaja arvata, et muidu ma ei loeks “Minu sarja”. Loen ikka, lihtsalt siis on mu arvustused tavaliselt foorumites.

Raamatukogus lauakese peal saadavaid “Minu” sarja raamatuid valides, valis käsi automaatselt “Minu Neenetsimaa“. Põhjarahvaste ning üldisemalt loodusrahvaste eluolu on mind alati huvitanud, kuid tavaliselt on sellest lugemine tohutult traagiline. Ka Remsu ei varjanud seda, mida neenetsid on pidanud läbi elama. Aastasadu on nad oma põhjapõtru karjatanud. Neil on kombed, traditsioonid. Ja siis hakatakse lapsi helikopteritega(!) püüdma, et neid kooli saata. Tundraneenetsid muutuvad külaneenetsiteks. Ning avaruse armastajaist, saavad lihtsalt järjekordsed kerjused, kellele siis “korralikud” venelased jalaga tahaksid anda. Ja see eestlane, Mammut. Issand jumal! Talle tahaks lausa läbi raamatulehekülgede piki pead anda. Mis mõttes? Selline jutt?!

Ma ei kujuta siiralt öeldes ette, kuidas on võimalik elada polaaröös, lumehangedes ja krõbekülmas ilmas. Ja ometgi ma armastan talve! Selle võrra suurem on isegi austus neenetside ja teiste nomaadide vastu. Nad on alati hakkama saanud, saavad ka praegu ja ma loodan, et saavad ka tulevikus.

Remsu avas väga põneva maailma, kus tõesti, võis olla ka palju fantaasiat, aga mis andis kogu raamatukesele vaid juurde. Pean ära mainima ka võrratu pildi. Just see viimane pilt, kus kujutatakse põdrakarjuse naist. See üks pilt võtab kokku selle olemuse, mis mina enda jaoks neenetsitest sain: uhke, karastunud, nomaadirahvas.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s