Tiigri tütar

Ma loen väga palju ilukirjandust ja liiga vähe erialakirjandust. Mõnikord on aga elu ideaalne ja kaks valdkonda langevad ühes suurepärases raamatus kokku. Tavaliselt ma ei kirjuta siin blogis raamatutest. Üks erand oli Adele Rassi “Kasuisa”, sest tegu on Eesti kirjanikuga, keda ehk huvitab tagasiside. “Tiigri tütar” on välismaise autori teos, ent kuna see on seotud sotsiaaltööga, minu tulevase erialaga ja see oli lihtsalt nii hea ja väärt lugemine, siis kopeerin oma arvamuse ka siia.

Autor: Torey Hayden
Sisu: Kuidas õpetaja saab aidata last, kelle ta ema on hüljanud, isa on narkomaan ning kelle ainsad relvad maailma ebaõigluse vastu on viha ja unustus?
Kas õpetaja saab asendada õpilasele tema vanemaid ja sõpru?
Kui kaugele teise inimese ellu tohib keegi aitamise eesmärgil astuda? Kus lõpeb aitamine ja algab sekkumine?
Torey Hayden jutustab tõestisündinud loo õpetaja ja õpilase suhetest – mida nad teineteisele õpetavad ja missugused küsimused neil ühiselt veedetud aja ja vestluste põhjal kerkivad.
Selle loo läbi mõistame, kui tähtis roll on lapse elus hoolival ja usaldusväärsel täiskasvanul.

Arvamus: Vau. Vau. VAU! Erialaselt tohutult kasulik ja ka õpetlik. Annab selge pildi, kuivõrd oluline on kannatlikus, järjepidavus ja vaevanägemine. Kübeke õnne ka. Selleks, et päästa üht tohutult andekat tüdrukut eluaegsest kinniste osakondade jadast oli vaja ühte inimest. Selleks, et teda päästa ka hiljem, aidata ja suunata õigele rajale oli vaja ühte inimest. Siin tulebki sisse pesakond AGAsid ning KUIsid.

Aga kui see inimene oleks otsustanud pere luua varem, kas tal siis oleks olnud sedavõrd palju ressurssi oma tööle ja ka Sheilale panustada.

Kui ei oleks olnud, kas oleks õigus teda hukka mõista?

 

Aga kui ta ei olekski saanud kontakti ning kui tal poleks olnud võimalus sellisel moel taga ajada?

Mul on õppejõud, kes leiab, et sotsiaaltöötaja kohustus peaks olema kõik oma valla eakad läbi helistada korra aastas. Mina seda mõtet ei jaga. Teoorias on ilus, praktikas – enamjaolt on valla peale üks sotsiaaltöötaja sest noh, kulude kokkuhoid. Esiteks, kui eakaid on nii 1500 ja ühele läheb keskmiselt 10 minutit, siis võib veidi arvutada, mis on reaalne ajakulu. Teiseks, kui juba kõik eakad, siis mille poolest on kehvemad üksikvanemaga pered, puuetega inimeste pered, suurelapselised pered jne jne. Ka nemad tuleb läbi helistada. Korra aastas, andke minna! Kolmandaks, kõik sotsiaaltöötajad, kellega ma olen kokku puutunud on niigi koormatud. Jah, leidke inimesi juurde ja siis oleks see ka võimalik.

Ja see õppejõud leidis, et kui pole soovi selliselt telefonikõnesid teha(ka omast vabast ajast), siis järelikult ei sobi sotsiaaltöötajaks ja kõik. Aga kas peaks? Kas sotsiaaltöötaja või eripedagoog olemine tähendab siis seda, et oma aega ei ole? Oma pere ei tohi luua? Oled olemas üksnes üldisema hüvangu nimel?

Jah, see raamat pani ka selliselt mõtlema, kus on piirid ning kui sa lood need piirid (lood oma pere, mis võtab vähemaks ressursse, mida kasutada probleemidega inimeste aitamisel, alustad hobudega mis tähendab, et ei saa tööl ületunde teha), siis kas on kohustus end süüdi tunda ning kas ühiskonnal ja teistel on õigus süüdi mõista?

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s