Kui ülikoolist kopp ees

Mingil põhjusel on see vaat et viimane semester kõige tüütum. Võrreldes kevadega on kooli tunduvalt vähem. Umbkaudu 27h nädalas versus 12h nädalas, kuid sellest hoolimata kipub tähelepanu loengutes igale poole hajuma. Ei, huvitav on endiselt aga kuidagi ei viitsi, ei suuda ja ei jõua. Võimalik, et üks süüdlane on mu nutitelefon, mis pakub võimalust iga hetk netti põgeneda (kus pole põrmugi huvitavam tbh), kuid see oli mul juba ka ju kevadel… Ohjah, tuleb siiski kuidagi läbi pingutada ja mitte lõdvaks lasta. Mulle meeldib see eriala, mis ma õpin. Mulle meeldivad loengud, huvitav on kuulata! Kuid osa minust tahaks siiski pidevalt kuskil magada. Rauapuuduse kaela ei saa ka ajada. See mul täitsa normaalsuse alumise piiriga tasa ju…

Iseseisvaid töid õnneks sügise esimesel poolel ei ole eriti. Üks referaat ainult, mille tähtaeg on järgmine nädal ja – mida ma pole isegi alustanud. Laupäeval tegelen sellega… päriselt. Esimene kord kolme aasta jooksul, kui mul nädal enne juba vähemalt kolmveerand valmis pole.

Kas on olemas selline asi nagu tudengi viimase aasta masendus? Ma kandideeriks selle diagnoosi tiitlile.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s