Kui ülikoolist kopp ees

Mingil põhjusel on see vaat et viimane semester kõige tüütum. Võrreldes kevadega on kooli tunduvalt vähem. Umbkaudu 27h nädalas versus 12h nädalas, kuid sellest hoolimata kipub tähelepanu loengutes igale poole hajuma. Ei, huvitav on endiselt aga kuidagi ei viitsi, ei suuda ja ei jõua. Võimalik, et üks süüdlane on mu nutitelefon, mis pakub võimalust iga hetk netti põgeneda (kus pole põrmugi huvitavam tbh), kuid see oli mul juba ka ju kevadel… Ohjah, tuleb siiski kuidagi läbi pingutada ja mitte lõdvaks lasta. Mulle meeldib see eriala, mis ma õpin. Mulle meeldivad loengud, huvitav on kuulata! Kuid osa minust tahaks siiski pidevalt kuskil magada. Rauapuuduse kaela ei saa ka ajada. See mul täitsa normaalsuse alumise piiriga tasa ju…

Iseseisvaid töid õnneks sügise esimesel poolel ei ole eriti. Üks referaat ainult, mille tähtaeg on järgmine nädal ja – mida ma pole isegi alustanud. Laupäeval tegelen sellega… päriselt. Esimene kord kolme aasta jooksul, kui mul nädal enne juba vähemalt kolmveerand valmis pole.

Kas on olemas selline asi nagu tudengi viimase aasta masendus? Ma kandideeriks selle diagnoosi tiitlile.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s